..see juhtus ühel udusel ja pisut vihmasel jaanuri päeval, kui me Gleaga veel Haarlemis Chrisi juures elasime ja vahepeal Patrickul abiks remonti tegemas käisime. Ükspäev (ütleme, et see üks päev oli 15.01) läksime kõik neljakesi- Glea, Patrick, Chris ja mina Amsterdami IKEA-sse. Patrickul oli oma korteri jaoks vaja osta lampe, kardinaid, veel lampe, lambanahka voodi ette ja muud nipet-näpet asju. Kui ostutuur oli läbi ja Patricku pangakaart tühjaks imetud, liikusime autoparkla suunas. Olime ennast kõik ilusasti eskalaatori peale sättinud (selline kaldtee nagu Järve Selveris, ilma astmeteta), kui järsku oli kuulda seljatagant karjumist , metallimüra, väikeste rataste rullumist, pauke ja sädemed lendasid. Meie järel oli eskalaatorile astunud üks pere, kus väike poeg (u 2 aastane ehk) oli kärus ja paar aastat vanem tütar hoidis käru. Ilmselgelt ei suutnud see väike tüdruk endast kaks korda suuremat käru koos oma väikese vennaga kinni hoida ja koos sellega (pigem selle küljes rippudes) liikusid nad välgukiirusel eskalaatorist alla. Vanemad ei jõudnud ka eriti reageerida ning kui meie seljataha vaatasime, toimus hetke pärast kokkupõrge - minu tagumiku ja käru vahel. Ilmselgelt oli minu kannikapekk heaks pehmenduseks ja päästis suurematest traumadest, sest muidu oleksid õde-venda hollandlased vastu seina põrganud.
Väike tüdruk sai vist käruga küll vastu hambaid ja väike poiss kukkus kärus pikali, kuid midagi hullu ei juhtunud. Ja kõik tänu minu suurele tagumikule! Isegi Chris ütles, et vaata kui hea ,et sul suur tagumik on :D. Kuigi ma nüüd seda komplimendina ei võtnud päris..
Igas sadamas on vähemalt kaks eestlast (see lause ei olnud kül täpselt nii öeldud, kuid las me eestlased usume, et see nii oli). Ilmselgelt ei ole see (meie jaoks) kuulus Hemingway lause nii mööda öeldud ( ja lause ei pärine mitte raamatust "Vanamees ja meri" vaid hoopiski ühest vähem tuntud raamatust "To have and Have not"). Igatahes.. seisime meie Gleaga praamipeatuses oma rataste seljas ja ootasime praami. Rääkisime ühest laulust mis meid kummitas ja siis arutlesime teemal, mis võiks mõelda kajakas, kes istus praami ajatabloo peal. Dialoog oli umbes selline: " Ei tea mida kajakas mõtlevad, ta paistab seal üleval nii asjaliku näoga?!" "Ma ei usu, et nad mõtlemiseks võimelised on." " Niikuinii arutab seal omaette, et kellel pähe sittuda." (Animeeritud kajakahäälega) " No ma vaatan, et see üks seal musta mütsiga, talle võiks pähe lasta ja siis see halli kapuutsiga ka, teeks ühe väikese tiiru, laseks täis..ja jah." jne. Meil oli igatahes sellel varajasel hommikutunnil küllaltki lõbus. Hetk hiljem astus meie juurde mees, kes lausus sulaselges eesti keeles: " Et eestlased olete jah?"
Mõlemal käis kiiruga peast läbi just eelnevalt räägitu ja vägisu tuli muie näole. See on nagu Murphy seadus, kui sa räägid mingit lolli juttu välismaal, siis võib loota, et kuskil läheduses on üks kaasmaalane, kes seda juttu pealt kuuleb. Nüüd oleme ettevaatlikumad ja praamipeatuses seisame nurgas, nii, et keegi meie seljataga seista ei saa, et siis tasakesi ligi hiilida. Lolli jutu ajamist me ei jäta!
Rääkimata lugudest veel niipalju, et me ükskord sõime Gleaga hashbrowniet.
Nüüd on Marit ja Kaie siin. Saime juba täna (02.02) paar head kõhutäit naerda! Loodame, et kõhulihaste trenn jätkub ka järgnevatel päevadel.
Doei, doei,
Mae
No well-run yacht basin in Souther waters is complete without at least two sunburned, salt bleached- headed Esthonians who are waiting for a check from their last article.
ReplyDelete