Sounds like a business plan..

Blogi on nüüd natukene pikemaks ajaks unarusse jäänud. Möödunud nädal on olnud küllaltki teguderohke ja põnev.

Kool endiselt täies hoos ja erinevad tähtajad lähenevad väga kiiresti. Kuid üritame oma laiskusest siin Gleaga pidevalt võitu saada ja asjad ikka ära teha. Täna hommikul oli suur tahtmine poppi teha, kuid suutsime siiski end sellel ülivarajasel hommikutunnil jalgele ajada ja kooli kobida. Ka meil siin hakkab külmemaks minema, hea seegi, et karge õhk meid ärkvel hoiab.

Niisiis eelmisest nädalast.. esmaspäeval tegime algust hollandi keele õppimisega. Hetkel võib öelda, et see keel ei ole sugi lihtne ja õpetaja lippab suht kiire tempoga edasi. Kuid nüüd on juba tähestik ja numbrid enamvähem selged..nagu esimeses klassis oleks jälle. Seletuseks niipalju, et tähestik on küll sama mis inglise keeles, kuid hääldus on hoopis teine..Mõned põhiväljendid on ka selged, kuid kahjuks kipuvad need suht kergelt ununema. Aga poes ning koolis saab neid lihtsamaid asju ikka usinalt kasutada.

Teisipäev algas jällegi utoopiliselt vara. Pärast loengut läksime koju ja siis kella ühe paiku taas linna, et minna vaatama balletitundi. Ja jh..Vlad sebis meid oma balletitundi vaatama, öeldes, et me oleme tema vanad klassiõed Eestist. No see oli selline poolvale, sest Glea on ka tegelikult vana klassiõde, erinevalt minust. Saali astudes hakkasid teised koha sosistama, et Vlad tõi oma pruudid vaatama :D Meie vana tuttava grusiin oli ka kohal.

Gleaga võtsime koha saalinurgas sisse ja üritasime istuda võimalikult sirge selja ja sisse tõmmatud kõhuga.

Meie olime igatahes väga elevil ja nii lahe oli neid vaadata. Õpetaja oli täiesti omaette teema. Selline keskeas paksemat sorti mees ( ja selle all ma mõtlen, et õllekõht oli suurem kui meie papil), kes ilmselgelt rääkis viite erinevat keelt, kasutades neid segamini, samal ajal vehkides lüüriliselt kätega, visates vasakule poole kalduvaid nalju ja istudes toolil. Vahepeal oli tal isegi aega meiega rääkida ja mainida, et me arvatavasti vaatama, et see ühelt jalal hüppamine, varvastel seismine, jala kaela taha väänamine, kümne piruetti järjest tegemine ja naiste tõstmine on äärmiselt lihtne asi..aga tegelikult naised, kulub selleks aastaid harjutamist ja trenni. Ma ei tea kas me olime sellise näoga, et asi paistis nii lihtne või ta lihtsalt otsustas anda natukene seletusi. Pärast ta veel ütles meile, et eesti keel on väga ilus keel ja kiitis ka Vladi.

Pärast balletitunde läksime kooli ja hiljem pidime saama jälle baleriinidega kokku, et minna Erasmuse iganädalasele peole. Seekordne pidu oli suht tühi ja igav ning me ei näinud ka oma kursakaaslasi , seega me otsustasime neljakesi sealt lahkuda. Suured naised nagu me oleme, otsisme meie Gleaga süüa. Tema ostis kanakebabi ( ja sai selle tänu oma säravale naeratusele poole suurema) ning mina ostsin šokolaadi ja šokolaadinööpidega kaetud vahvli. Baleriinid ilmselgelt nii hilistel öötundidel ei söö, me ei ole kindlad, et nad üldse kunagi midagi söövad. Üldjuhul paistab, et enamjaolt joovad nad veini ja teevad kanepit. Õhtul nad veel rääkisid kuidas vähemalt kolmel nende grupi tüdrukul on söömishäired ja teised ka eriti ei söö. Käib oksendamine ja valuvaigistite söömine...päris jube oli kuulata.

Üldse see narkoasi siin Amsterdamis on kuidagi lõdva (üllatus?) Ma ei mõtle lihtsalt coffee shoppe ja kanepit tõmbavaid noori, vanu ja peamiselt turiste, vaid vabamalt liiguvad siin ka muud mõnuained. Nt ecstasy on nii igapäevane ja vabalt kättesaadav peodroog, et nende jaoks see ei olegi midagi erilist. Kuigi nad nüüd ei ole iga päev pilves või laksu all, kuid neile on kohati see sama nagu eestlastele viina joomine. Nt meie ülakorruse naabripoiss on isegi enda  köögis mingisugust droogi kokku keetnud, ütles, et esimesel korral oli keerulisem kuna nad ei teadnud palju midagi täpselt sisse tuleb panna, kuid järgmine kord on juba lihtsam, sest nad teavad juba kuidas asi käib. Muidugi ta ise õpib ülikoolis ka keemiat. Ei me ei ela mingis narkourkas, need inimesed on kõik normaalsed ja tavalised, kuid lihtsalt Holland ise on teistsugune. Ka meil endal on imelik nende jutte kuulata, kuid need ei ole kuidagi nii halva maiguga kui Eestis. Kanepihaisuga oleme ja juba nii ära harjunud, et see lõhnagi nagu põlev sõnnik.  Ja jällegi rahustuseks emadele-isadele, me ei ole kogenud nö. The real Dutch experienci, ehk proovinud erinevaid meelemürke ja seeni jne.

 Kolmapäev ja neljapäev olid küllaltki rahulikud päevad, käisime koolis ja olime muidu muhedad. Aga vot see reede..no reede oli üks tore päev, sest kesköötunnil saabusid Amsterdami kosmopoliitsed Kaire ja Tom! Isegi arutasime, et kuidagi imelik on. Kaire tuli Saksamaalt, Tom Taanist ja kokku saime minu juures Amsterdamis (lisaks veel meie kosmopoliitususele : D on Liiv Hispaanias ja Sass kobis Austraaliasse).

Kui Kaire ja Tom Amsterdami jõudsid, olid kõik pubid juba kinni... tegelikult mitte. Otsustasime kõik koos minna ühele Erasmuse peole, kuid järjekord ukse taga oli nii pikk ja ühed tüüpid, kes meist ette trügisid ajasid meid närvi ja suurema lööma vältimiseks (nali), otsustasime lahkuda. Kohtasime oma kursakaaslasi ja leppisime kokku, et kohtume nendega Leidsepleinil (Leidseplein on Amsterdami (öö)elu kekuseks) ja istume seal kuskil pubis maha. Kuna koolikaaslastel kõigil  on juba rattad olemas, siis meie läksime eespool jala minema. Leidsepleinile jõudes selgus, et kõik pubid on juba suletud, kell oli umbes kolm (öösel). Ainuke koht mis avatud, oli puupüsti täis ja sinna me ei läinud. Jalutasime veel platsi peal ringi ja tee peale jäi meile Wok to Walk jällegi. Meile haakisid sappa ka kaks ameeriklast, kes arvasid et ma näen tark ja usaldusväärne välja (sest mul olid prillid ees), ning kui ma ütlen , et Wok to Walk on hea, siis nad tulevad ka sinna. Ja nad ilmselgelt tulid. Ostsime oma nuudlid ja riisid ning istusime lauda..selle aja peale kursakaaslased olid kuhugi ära kadunud. Toit oli he aja seltskond ka. Need ameeriklased olid naljakad, eriti üks, kes oli väike nagu püksinööp aga jube jutukas. Igatahes meil oli lõbus. Koos nendega jõlkusime veel linna peal, otsides mõnda avatud pubi. Igatahes me ei leidnud seda ja lõpuks olime jõudnud kohta, kus me Gleaga ei olnud eriti käinud ning keskjaama ööbussile läksime arvatavasti ringiga..mis teha kui ei tunne linna veel nii hästi. Hommikul vara jõudsime koju. Imelik, et mitte midagi tehes oli öö ikkagi pikk.

  Minul läks pärast nelja tundi uni üle ja ma otsustasin olla natukene kasulik, ehk siis pesu pesta, poes käia (2x) ja hommikusööki teha. Samal õhtul ootas meid ees ka soolaeivapidu :). Niiet ettevalmistusi oli vaja natukene teha.

  Kahe ajal said ka Kaire ja Tom omale kargud alla ja ma viisin nad linna. Esimese asjana näitasin neile punaste laternate rajooni, kus ka nemad said oma silmaga näha erineva kuju, suuruse ja näoga naisi akendel, tutvuda erinevate huvitavate teatrite ja kinodega ning külastada mõnda väikest sekspoodi. Edasi liikusime läbi hiinalinna kesklinna, süües vahepeal megamagusaid šokolaadivahvleid ja juues kohvi. Päike paistis, parimad sõbrad oli kõrval, kõht oli täis- mida veel tahta.

Kesklinnas läksid meie teed lahku, sest mina läksin koju ettevalmistusi tegema ning Kaire ja Tom läksid sex muuseumisse.

Õhtune pidu oli väga tore. Palju inimesi, juua , süüa , hea seltskond jne. Ka külalised jäid rahule! Kõige vahvam soolaleiva kink oli kiirkeedukann, mille Tim ja Marcus meile tõid. Kannu firmaks oli Princess ja Tim ütles nii armsalt, et Princess minu kahele pritsessile. No printsess läks kohe järgmisel hommikul katki ja Tim tõi meile järgmisel kolmapäeval uue asemele (aga sellest hiljem). Üldse on endiselt inimesed siin nii toredad ja abivalmis. Nagu ka üks naabrimees mainis, et me oleme nüüd nende majas, keegi peab ju meie eest hoolitsema :) Lisaks Tomile ja Kairele jäi ööseks ka Tim, kes magas kellegi teise toas, kuid hommikul kell kümme oli juba meie juures platsis. Lisaks veel sellele, Jurre, meie kokk-kondiiter-keevitaja, kes küll peolt varem lahkus, et minna mingile muule peole, koos oma sõbra Robiniga, kes tuli ka meie peole, lubas hommikul tagasi tulla ja teha hommikusööki (ma arvan, et see eelmine lause Tondile väga ei meeldiks). Ja just nagu kellavärk, olid ka nemad kell kümme hommikul uksele prõmmimas. Jurre tegi muna ja vorsti hommkusööki ja tõi need kõigile toas olijatele voodisse- how cool is that!?

Kaire ja Tom lahkusid keskpäeval pisut väsinuna, kuid loodetavasti õnnelikuna.  Pühapäev oligi selline vegeteerimis ja pohmeluse päev. Jurre ning Robin jõlkusid ka meie toas kella kaheni ning Tim aitas koristada, ning lahkus alles kolme ajal. Meie Gleaga vegeteerisime edasi. Õhtul oli veel Ewoudi toas filmiõhtu, kuid meil oli esmaspäeval vaja kooli minna, seega läksime juba kell kümme magama. Nädalavahetuse võib igatahes kordaläinuks lugeda!!!

 

Eesti lippu hoidsime ikka kõrgel!!!

Kahjuks ei saanud peole tulla Katrin, sest oli tööl.

 Järgmine nädal algas samuti kooliga ja keeletundidega. Kolmapäeval tulid Tim ja Marcus jällegi külla, et ära tuua uus keedukann. Enne seda oli pereõhtusöök, ehk siis see 20 euro asi millest ma ühes varasemas blogis kirjutasin ja pärast liikus kogu seltskond sujuvalt meie tuppa magustoitu sööma. Valmistasin valgešokolaadikooki, mida koos teega nautida. Lõppkokkuvõttes kogunesid jällegi kõik kodus olevad majaelanikud meie tuppa ja veetsime koos meeldiva õhtu. Oma kiituseks võin öelda, et kook maitses kõigile..ajee. Seekordne õhtu ei kestunud õnneks hommikuni ja meie Gleaga läksime keskööpaiku magama, sest neljapäeval oli vaja kooli  minna. Tim ja Marcus jäid viimasest ühistranspordist maha ja seega olid nad meil öömajal. Marcus kukkus öösel välivoodist läbi :D, ei ole küll ilus naerda aga natukene naljakas oli ikka... Ja siis ilmus kohale Guus, kui meil olid juba tuled kustus ja tekk üle pea, öeldes: " Ma kuulsin, et teil pidi siin pidu olema?!" Noo jah.. sai talle mainitud, et jäid kümme minutid hiljaks. Aga ta tahtis pidu uuesti üles soojendada, mis ei õnnesunud ja kurvalt koos kaasas olnud õllepudeliga vantsis ta oma tuppa magama.

Ja täna on juba uus neljapäev...ME SAIME OMALE RATTAD!!! jeee ma olen jube õnnelik ja elevil, kahjuks Glea minu entusiasmi ei jaga, sest ta ilmselgelt kardab surma saada vms. Aga jah..minu ratas on eriti suur ja mehine..aga väga lahe ja vanakool..mulle meeldib. Omaasi kuidas sellega siin Amsterdamis sõita on. Gleal on natukene väiksem ratas. Mustad mõlemad. Pakikad on küljes ja Gleal on isegi eespool pakikas olemas. Seega ta saab kahte inimest korraga transpotida. Homme plaanime ratastega kooli minna. Kui google mapsi andmetel on rattaga sinna 15 min, siis meie varume aegsasti tunnikese :D. Enne kooli tahaks ka Waterloopleinil olevalt turult läbi käia ja rattaluku osta, mis arvatavasti maksab sama palju kui ratas. Aga siinsed lukud on ikka jurakad, jämedamad kui lehmaketid ja kaaluvad oma seitse-kümme kilo. Umbes nagu Mardi mootorratta lukk.  Ja mõnel inimesel on isegi kaks lukku- ühega pannakse ratas lukku ja teisega ratas mõne posti külge. Rataste varastamine on siin väga aktuaalne. Aga alati on võimalus omale kuskil silla alt 10 euri eest "uus" ratas osta (või siis oma vana tagasi). Elame näeme mis meiega ja meie ratastest saab. Igatahes põnev, põnev...

  Kui homme tervete luudega pääseme, siis järgmiste blogimisteni!

Tot Ziens!!!

Sa oled nii jobu, et sinuga ei saa tülli minna...

....ehk siis Glea sõnad mulle ühel ilusal koolipäeval. Samas pidi see kompliment olema :D No siiamaani on olnud väga lõbus ja tore igatahes.

  Esimene koolinädal on seljataga ja see on olnud küllaltki teguderohke. Õppejõud ja ained ise on huvitavad..  Esmaspäev on kõige kiirem päev, mis algab keeletundidega kell 11 ja saab (uue) tunniplaani järgi läbi kell 18. Enne oli kella kaheksani ja vahepeal olid suured ajavahed, me käisime siin linnapeal söömas. Me üldse kuidagi palju sööme siin. Viimasel ajal oleme küll palju võileibu söönud omas kodus. Üheks lemmiksöögikohaks on meil Wok to Walk. (www.woktowalk.com) See on selline hea ja kiire hiinakas, kus saab tellida viie erineva nuudlisordi ja kahe erineva riisisordi vahel, lisaks sinna juurde sobivad lisandid erinevatest lihadest alates, kuni juurikate ja seenteni välja. Muidugi ka erinevad kasted, mis on tasuta. Kohapeal saab vaadata kuidas wok pannil kiiresti kokku segatakse. Maitseb hästi ja on tervislik. Kuid kindlasti on kodus odavam süüa..(aga samas sinna woki sööma lähen ma veel mitmeid kordi :) Ma ükskord teen eraldi sissekande Amsterdamis söömakultuurist ja meie osalemisest selles. Aga praegu veel koolist..

   Igatahes, mis tunnid meil siin on..Intercultural communication and councelling, personal leadership, community theater, working with families  jne. Kõik ained on inglise keeles ja enamjaolt ainult meie grupile, kuid osades osalevad ka kohalikud. Kodutööd on juba palju, erinevad grupi- ja kodutööd. Pikim neist on 12- 15  lk essee. Samas, Eestist on kuidagi kombeks saanud, et tunnis eriti kaasa ei lasta rääkida ja tuupimine toimub vaid eksamiks...ma ei teagi, mis mulle kõige parem on. Igatahes ma tean, et kodus mulle esseid ja kirjatükke kirjutada eriti ei meeldi, kuigi nende läbi õpib väga palju. Kui oleks võimalik teha arvestus tunnis kaasarääkimise arvelt, oleks see väga tore!! Glea ütles ka , et miks ma pidevalt räägin..ma ise ka ei tea..Aga samas, kes küsib, paistab loll viieks minutiks, kes ei küsi, jääbki rumalaks ( mitte, et ma rumalaid küsimusi loengus küsiks :P)

  Meie Gleaga võtame kokku seitse erinevat loengut, võimalus oleks võtta üheksa, kuid otsustasime kahest  loobuda. Need lisandusid tunniplaani hiljem ja ei tundunud ka nii huvitavad kui esialgsed loengud.

 Tegelikult saime me teada, et põhimõttelsielt saab kool meie jaoks läbi juba jaanuaris ja kevadel ei olegi aineid. Me jääme siia siiski kauemaks ja võtame kevadel veel keeletunde ja mõnda muud loengut. Tallinna Ülikool teab niikuinii, et me siin kuus kuud oleme.

 Reedel on meil üks huvitavamaid loenguid üldse- kohalikud sotsiaalasutuste töötajad käivad meile loenguid andmas . Seetõttu käisime me sel reedel punaste laternate rajoonis ja külastasime PICi ehk siis Prostituton Information Center . Selle on rajanud endine prostituut, kes hakkas prostituudiks 16 aastaselt selleks, et osta omale tõukoer (koera ostis ta kohe pärast esimest tööpäeva) Sealt saab erinevat infot seksitööstuses töötajad, seksi ostjad ja niisama huvilised.  Osta saab ka erinevaid meeneid, raamatuid ja muud seonduvat nänni. Osaleda saab ka ekskursioonil läbi rajooni. Mida tegime ka meie. Kõike rajooni me läbi käia ei jõudnud, kuid aega on seda ka omapäi avastada.

Meie kursakaaslased on ka toredad, kuigi eriti nendega koos ei ole olnud. Teisipäeval oli üleüldine erasmuslaste pidu kesklinnas, kus me kõik käisime. Aga seal oli nii palju rahvast, et liikuda oli suht võimatu (ilmselget oli rahvamasside põhjuseks tasuta šampa :D). Meie läksime Gleaga viksilt ja viisakalt viimase bussiga koju. Kolmapäev oli täielik lebopäev. Riidesse saime alles pärastlõunal ja siis ka selleks, et poodi süüa ostma minna.  Väga häiriv, et kohalikes toidupoodides ei saa kaardiga maksta, niiet pidevalt peab meil sularaha olema. Esimeste nädalate kulutused on olnud suured. Varsti hakkama makarone sööma!

 Saime teada, et siin majas saab maksa 20 euri, mille eest saab kuus korda süüa. Siis koos kokatakse ja koos süüakse, esimene selline söömaaega meie jaoks tuleb alles, sest neljapäeval nad ei teadnud meiega arvestada. Ma tegin omale võileva ja läksin niisama seltskonna pärast söömale.  Igatahes jääme ootama, sest Jurre (hüüdnimega Banderas) paistab väga hea kokk olevat. Siinne seltskond on hästi tore ja on näha , et nad on kaua ühes majas elanud. Hoiavad väga kokku. Tore, et meid ka ikka seltkonda lastakse! Söömale järgnes filmiõhtu. Ewoud õpib filmindust ning tal on toas projektor ja suur valge ekraan, lisaks mugav diivan ja ilmselgelt neil kõigil on ka lademetes õlut külmikutes. Programmis olid Harry Potteri viies ja kuues osa. Vahepeal jäin magama, aga see oli pigem hilise aja tõttu, mitte igavuse.Igatahes tore õhtu oli. Ja jah..küll ma need raamatud ka läbi loen! Igatahes jääme ootama järgmisi filmiõhtud.Järgmine nädalavahetus on kambaga kinno minek, et vaadata seitsmendat osa (mis pidi linastuma 4D kinos, ainulaadne euroopas, nii et kõik te HP fännid.. :P) Aga me veel vaatame mis asjalood siis on. Sest.... (trummipõrin palun) reedel saabuvad Amsterdami Kaire ja Tom!! Nii lahe, ootan (ootame) juba põnevusega. Igatahes on laupäevale plaanitud ka meie soolaleivapidu. Siis kohe nii palju eestlasi koos, sest Katrini plaanime ka kutsuda. Kilukarp läheb vist avamisele. Vana Tallinna andsime Marcusele, nii et seda peam kuskilt juurde sebima (vihje, vihje..palun saatke meile alkoholi! :D)

  Nii eile (ehk laupäeval) saime kokku Glea endise klassikaaslasega, kes tantsib Amsterdam Muusikatearis (?) balletti. Kohal oli ka kolleeg Gruusiast. Nad elavad niiiii lahedas kohas. Vana pangahoone täpselt keset linna, ehk siis Dam squarel. Sinna said nad elukoha läbi anti skvottimise. Tohutu maja, kus igal korrusel elab üks inimene, kuigi ilmselgelt mahub igale korrusele elama vähemalt kümme. Lubasid meid enda juurde võtta kui aastavahetuseks ei ole uut elukohta leidnud. Tegid meile ka majatuuri, näitasid suurt kööki, all keldris asuvaid seife. Peaseif oli küll tohutu ja vähemalt poolemeetrise paksu metalluksega. Sai ka katusel käidud ning Amsterdami kaugusest ning kõrgelt vaadatud. No tegelikult see katus oli suht kitsas ja libe, aga meil oli adrenaliin sees. 

Eile käisime ka esimest korda coffee shopis koos Vladiga (Glea klassivend). See oli nii põnev ja uus kogemus meile. Seal coffee shopis on käinud mitmed kuulsused ( The Game, Eminem, Kelis, Woody Harrelson, Serj Tankian jne). Nende pilte võis ka seina peal näha, mida meie erilise entusiasmiga vaatasime ja kommenteerisime. Nagu lapsed kommipoes. Mees leti tagant vaatas ka meid imelikult, ilmselgelt arusaadav, et esimest korda sellist asutust külastasime. Kohvimaja kohta veel nii palju, et me ei suitsetanud ega ostnud sealt midagi (rahustuseks emadele isadele :) Aga järgmine kord pidime minema coffee shopi kus filmiti mingi osa Oceans 11 filmist (kuigi ma ei mäleta, et sealse filmi tegevuses oleks keegi kuskil kanepimajas käinud, ongi põhjust filmi uuesti vaadata). 

Gruusia poisil oli kodust kaasa võetud vanaisa tehtud viinamarja samakas. Lõhnas nagu värvilahusti ja maitse oli ka suht sarnane. Kangust pidavat olema 60-70 kraadi. Vikat igatahes, seetõttu piirdusin ainult ühe pitsitäiega, et saaks teada mida seal kaugel Gruusias juuakse.  Glea keeldus seda joomast :D

 Leppisime poistega ka kokku, et läheme neid ükskord teatrisse vaatama. Pidime isegi tasuta piletid saama. Vahva, sest ei tahaks kultuursust siin kaugel maal ära unustada. Ballett on kergemini arusaadav ka kui kohalikus keeles etendus. Lisaks on põhjust oma kaasavõetud pidulikke riideid kanda. Jääme ootama, järgmine etendus, kus nad tantsivad on Uinuv kaunitar.  Teisipäeval, kui meil on leongute vahepeal vaba auk, saame vaatama minna ka nende tantsutundi. Ja nagu nad ise väitsid on neil seljad haiged, sest nad peavad tõstma kuni 70 kg naisi..milline baleriin üldse nii palju kaalub?? No mina küll ei julgeks neil ennast tsta lasta, ise sellised kõrendid ja tõstavad 70 kilo kaaluvaid naisi. Väga edumeelne igatahes.

  Koju jõudsime kolme-nelja ajal ning magasime lõunani. Alles paar minutit tagasi sõime päeva esimese söögi, milleks oli pakisupp. Kui viitsime, siis küpsetame ka pannkooke, sest maasikamoos, piim ning muu tarvilik pannkoogi tegemiseks on olemas. Ja piim maitseb siin normaalselt!! Ei olegi kõik piim juustuks tehtud :D. Jeee.... Väga laisk päev on olnud, kuigi nüüd peame õppima hakkama. Esmaspäevast lubasime tubliks hakata ja teha kõiki neid asju mida me sel nädalal ei viitsinud teha. Igatahes paistab väga tegus nädal tulevat.

 Nagu sai lubatud, lisan ka mõned pidlid meie pesast. Nari saime tänu naabripoisile ilusati kokku pandud, alla pole keegi kukkunud ja magada saame hästi.

Selline on meie pesa. Juba on kahju, et vähem kui kahe kuu pärast peame siit välja kolima :(

 

Ilusat isadepäeva!! Tervitaksin ka oma isa- kallid ja musid Amsterdamist!

You are from Estonia, I make a special price for Estonians...

Niisiis , tagasi blogis ja tuleb ülevaade meie tegemistest esimesel nädalal. Kuid võin juba öelda, et amsterdamsalsed on toredad!! marit siin juba suurest kannatamatusest hakkas oma blogi pidama.. Niisiis pühendaks selle sissekande Maritile.
Jõudsime hommikul vara ilusasti Hollandisse. Lennuk natukene hilines, kuna Amsterdam on pilves ( ja siinsed elanikud ka).

Schipoli lennujaamast olin kuulnud jutte, et pidavat olema üks kõige ilusamaid..ei olnud nüüd nii väga ilus ta midagi. Täiesti tavaline. Aga suur oli küll. Pidime oma kohvrite kättesaamiseks maha kõndima vist vähemalt kilomeetri, kui mitte rohkem. Kohvreid ootasime ka parasjagu, sest neid ei laetud lennukilt eriti kiiresti maha.

Õnneks ei olnud rongipeatus lennujaamast kaugel, saime piletid ostetud ja isegi õige rongi peale mindud.

Amsterdami central station ehk keskrongijaam on ka ikka väga suur...ja ilus vanaaegne. samas seal on ka metroojaam, trammid ja bussid kaa. Jätsime oma kohvris rongijaama pagasihoidu ja liikusime kesklinna poole, odavat hostelit otsima.  Keegi mulle kunagi mainis, et Amsterdam haiseb-tal oli õigus. Siin on igasugu imelikke lõhnu ja haise, enamus sellest vist kanep.  Linn ise on kirju, palju poode, cofee shoppe, inimesi (mehi on kuidagi eriti palju) ja muidugi rattaid. Oleme Gleaga siiamaani elusalt pääsenud ratturite rataste alt, kuid paistab, et mingil hetkel me lihtsalt jääme kellelegi ette. Loodame siis vähemalt, et meid ajab oma rattaga alla mõni kena poiss või inimene, kellel on korterit üüriks pakkuda.

  Amsterdamis on palju bookinghouse ehk siis kohti, kus nad pakuvad sulle erinevates hostelites ja ööbimiskohtades broneerimisvõimalust. Ühes käisime nõu kusimas, pidi odavamalt tegama jne. Võtsime brošüüri kaasa ja läksime ise otsima. Kõndisime mööda tanavaid ja vaatasime ringi, otsides tänavasilte ja hosteli nime, kui pilgu taevast alla tõime, märkasime poolpaljaid naisi akende peale seismas... Omale märkamatult olime sattunud punaste laternate rajooni, või mingisse osasse sellest. Igatahes me ehmusime ja mõtlesime, sinna kanti küll hostelisse ei taha minna. Lõpuks siiski leidsime hosteli mida otsisime Selgus, et seal tehakse odavat hinda ka ilma eelneva broneeringuta..ohh ime! Valvelauas oli mees , kes arvas, et me oleme Eestist, lubas meile eriti hea hinna teha seetõttu : D.

  Me otsisime veel ja leidsime veel odavama koha..sobib meile. Aga endiselt tahaks saada oma elamispinda, hetkel on veel väga turisti tunne, samas me oleme olnud siin vaid paar päeva, ei saagi kohe kohalik olla!

Käisime oma kohvritel rongijaamas järgi ja vedasime kumbki oma 30 kg käeotsas mööda Amsterdami hostelisse. Ma ei tea mis hollandlastel kitsaste treppidega on..igatahes väga kitsad ja järsud. Üldse mitte sobivad gigantsetele kohvritele. Kahepeale saime siiski vedmisega hakkama. Meie hosteli tuba oli väike, kui te teate kui väike on minu tuba kodus, siis kujutage ette seda pea poole väiksemana. Ehk siis elasime Gleaga kapis oma kohvrite otsas. Voodit jagasime ka, vähemalt see oli hea ja suur. Wc ja dušš olid teiste hotelliinimestega jagamiseks, kuid me ei näinud eriti kedagi teist.
 Kohe kui kohale jõudsime hakkasime netist elamispinda otsima. Nagu kaks spiooni istusime läpakate taga  ja askeldasime. Suur aken oli ka toas, niiet snaiprid võiksime ka olla. 

  Kuna me jõudsime Amsterdami nii vara, siis olid siin enamus kohad veel kinni. Meil oli tunne, et kell on juba kolm päeval, kuigi oli alles 12. Hollandlased ei pidavat lõunasöögist eriti lugu, seega ka suuremad söögikohad olid suletud. Lõpuks leidsime ühe pubi, kus saime midagi natukene hamba alla.

 Käisime veel linna peal ringi ja siis läksime raamatukokku, sest seal pidi tasuta wifi olema. No see wifi kasutamine oma läpakaga oli täiesti tsirkus omaette... Raamatukogu ise oli ilus ja kena, pidi Beneluxi suurim olema. Esimesel korrusel fuajees oli klaver, mida võisid kõik oskajad mängida. Parajalt istus selle taga üks kena noormees, kes oskas ka klaverit väga hästi mängida, hiljem kuulsime ka Amelie filmimuusikat...mõnus. Vastandiks igatahes rangele reeglile, et raamatukogus peab vait olema.

  Nii..oma läpakatega me algselt  wifisse ei saanud ja otsustasime minna abi küsima. Selgus, et enne peame end lauaarvuties registreerima, siis tagasi infolauda minema ja siis sealt  nad annavad juhendi vastavalt erinevatele operatsioonisüsteemidele, kuidas seda wifit tööle saada. Glea sai 18 lk juhendit, mina sain 18 puntki, mida tuli täita. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et netti me oma läpakatega ei saanud!

  Jalutasime veel linna peal, sõime õhtuks friikartuleid ja lõpetasime õhtu hostelis. Päevase askeldamise peale oli minu põiepõletik tagasi hullemaks läinud, niiet mina jooksin enne magamajäämist pidevalt vetsu vahet. Suht tüütu. 

  Järgmine päev saime vähemalt kaua magada, niiet lasime lõunani.  Hommik algas muidugi meilide ülevaatamisega, et äkki on keegi korteri asjus vastanud.  Ja oligi..kuna mökutasime hostelis nii kaua, siis leppisime uue võimaliku elukoha ülevaatasime kella kaheks. Me ei olnud selleks ajaks Amsterdami ühistranspordiga veel eriti tuttavad ja seetõttu otsustasime minna jala. Google mapsist vaatasime, et tunniga peaks kohale jõudma. Meil oli aega kaks tundi, mõtlesime, et jõuame tee pealt midagi süüa osta ja siis rahulikult jalutada. Lõppkokkuvõtteks (jällegi) kulus meil kaks tundi kohalejõudmiseks, sest lisaks ühistranspordile, ei ole me eriti tuttavad ka tänavate süsteemiga. Süüa me vahepeal ei jõudnud...korter sai üle vaadatud ja pidime asja veel kaaluma. Otsutada oli siiski vaja külaltki kiiresti, sest oli ka teisi kandidaate kohale.  

  Vahepeal oli minu põiepõletik läinud hullemaks ja otsustasin minna apteeki abi küsima. Apteegist ei saa pea ühtegi rohtu ilma retseptita (siin on eraldi apreegid ja rohupoed , apteegist saab kangemat kraami ja rohupoest muid asju). Apteegist anti mulle kaks visiitkaarti artsi juurde, millest üks oli sel päeval suletud. Helistasin teisele arstile, ehk siis koha nimi oli Turistdokor, ja sain aja kohe samaks päevaks. Pool tundi oli aega, et võtta hostelist ravikindlustuskaart ja minna arsti juurde, kelle asukohta me täpselt ei teadnud.  Muidugi läksime jala ja kasutasime Glea Eestist ostetud turistikaarti. Jõudsime artsi juurde siiski enamvähem õigel ajal. 

  Astusime sisse ja seletasin valvelauas istunud tädile ära miks ma siin olen, et rääkisin telefonis enne ühe mehega jne. Selle peale andis sama tädi mulle topsi pihku ja ütles, et wc on seal. Natukene imelik tundus, et valvelaua tädi ei suunanud mind ülds edasi vaid juhendas ise vägesid. Võttis proovi ja tegi testi seal samas kõrval laual olnud aparaadiga. Tulemused ei olnud üllatavad-mul oligi põiepõletik või nuuh enamvähem see. Sel ajal kui ta mulle retsepti antibiootikumide jaoks kirjutas rääkisime juttu, sain aru, et ta ise on muusik(!) ja on kunagi ammu isegi Tallinnas käinud. Soovitasin tal uuesti tulla!

 Retsept käes, liikusime lähima apteegini, kust saime rohu ilusati kätte. Ja asja juures oli hea asi see, et ma ei pidanud maksma ei visiiditasu ega üüratut hinda ravimi eest, nagu ma enne valesti olin kartnud. Tabletid mõjusid pea koheselt-super! Kuigi ma söön neid siiamaani ja pean tegema seda kuni nädala lõpuni, võin öelda, et wc uksi ma enam nii palju ei kuluta!! Milline kergendus. 

  Samal õhtul käisime itaalia restoranis söömas ja saime kõhud väga täis. Öö möödus jällegi hostelis.

  vahepea olime leidnud omale öömaja diivanisurfi kaud ehk couch surfingu saidilt. Järgmisel päeval lahkusime hostelist, viisime oma kohvrid jällegi rongijaama hoiule ja  "töllerdasime" kuni õhtuni linnapeal, sest meie võõrustaja oli alles kella kuuest kodus. Käisime ka koolist läbi, kuid seda inimest ei olnudki koolis, keda näha oli vaja. Ja nagu varemgi, osustasime me ka kooli jala minna. Minu saapakontsad on igatahes juba läbi kulunud ja lisakontsaplekid unustasin kodust kaasa võtta. 

 Kella kuue ajal liikusime oma ööbimiskoha juurde, ehk siis 20 minutit Amsterdami keskelt metrooga kagu suunas. Muidugi olid meil megagigasuured kohvrid kaasas.  Ööbimispaigaks on Lasnamäe sarnane magalarajoon, kus majad om väga suured , kuid mitte tingitama niisama kõrged kui Eestis. Samas me elame kümnendal korrusel. Meile öeldi , et see linnaosa on geto.. Hommikul oli seal natukene imelik ringi käia, kuna olime pae ainukesed valged inimesed :D

  Meile öömaja andja oli 26 aastane Marcus, kes ise on pooleldi kreeklane. Hästi tore poiss, rääkisime mitu tundi ja siis läksime magama. Tal on neljatoaline korter, kus lisaks temale elab veel kaks inimest. Ühte toakaaaslast nägime, kes ütles meile tere ja läks oma tuppa, teda me eriti rohkem ei näinudki. Marcus ütles, et ta on ka teda umbes sama palju näinud kui meie. Teist toakaaslast kodus ei olnud.

  Järgmisel päeval meil plaane ei olnud, saime kaua magada. Hommikuks olid kõik teised lahkunud ja olime korteris üksi. Otsustasime linna peae sööma minna, sest midagi paremat niikuinii teha ei olnud. Metroojaamas oli  korraks raskusi pileti soetamisega, me ei teadnud millist otsa, kuid lõpuks ostsime chip kaardi. Nüüd oleme nagu kohalikud, kellel on korralik transpordipilet ja me ei ta iga kord 2.60  pileti eest maksma. Kuigi mina siiski tahan väga ratast saada, Glea veel kahtleb, sest rattasõit Amsterdamis on kohati ekstreemsport. Aga sellest mõni teinekord.

  Linna jõudes läksime hiinalinna sööma, leidsime ühe hea ja küllaltki odava koha. Kõht sai väga täis. Siis töllerdasime kuni õhtuni linnapeal. Vahepeal taipasime, et meil ei ole enam järgmiseks ööks elukohta ja hakkasime hosteleid otsima. Nädalavahetus oli tulemas, seega olid küik kohad kinni ja nneed mis kinni ei olnud, küsisid hingehinda. Olime hetkeks ahastuses oam kodutuse staatusest. Otsustasime sisse astuda esimesse hostelisse ja küsida neilt tuba. Ohh rõõmu, saimegi kahese toa koos hommikusöögiga hea hinnas eest. Ahastus läks üle. 

Kuue ajal saime Marcusega kokku, kes näitas meile nö. kuumimat meelelahutuskohta Amsterdamis- Leidseplein. Pärast istusime pubis, kes jõi rummi, kes jõi õlut. Tore oli. 

  Kui kümne ajal koju jõudsime oli Marcuse teine toakaaslane ka sinna jõudnud- Tim. Samuti hästi ore inimene. Ilmselgelt Amsterdamis ongi ainult toredad inimesed. Rääkisime jälle juttu, kuni oli aeg magama  minna. Õhtul ütles Marcus, et me võime ka tema juurde kauemaks jääda kui vaja..nii vahva.

  Reedel pidime kooli minema. Oli esimene tutvustus. Nii...meie kursus- ühtekokku 15 inimest. Neli saksamaalt, kaks belgiast, kaks hispaaniast, üks tsehh, üks sloveeniast, meie kaks..osad olid veel puudu esimesel päeval. Ja üllatus, üllatus- meie kursusel on jällegi vaid üks poiss. Rasta patsidega ja igast võimalikust kohast rõngastatud saksa poiss Toni. Muidu tundusid kõik toredad, esimesel päeval eriti lõimuda ei jõudnud. Nagu tavaks saanud, siis töölerdasime jälle linna peal kuni õhtuni. Marcus oli mõned sõbrad külla kutsunud ja siis tegime kõik koos süüa, jõime veini ja rääkisime juttu. Toit maitses hästi, vein maitses ka hästi ning seltskond oli super.

  Laupäev oli tegus päeva. Hommikul läksime oma uut elukota üle vaatama. Kohtusime Moniekiga (neiu kelle käest korteri saime), maksime talle pool üüriraha ja saime võtme kätte. Vahepeal käisime linnas söömas ja siis liikusime Katrini juurde, kes on meid väga palju aidanud ja mul on väga hea meel, et juhuste ja heade inimeste läbi temani jõudsime. Katrin elab meist viie minuti kaugusel. Katrin ise on hästi lahe ja hea jutuga, väga kihvt inimine. Tema käest saime narivoodi, mõned tekid, linad ja nõud. Stardikomplek, ilma milleta peaksime oma riiete all magama ja näppudega sööma. Katrin oli meile tellinud ka kolimisauto, mille juht oli lätlane. Väike maailm :D. Koos lätlasega vedasime voodijupid ja asjad uude kohta, saime lätlase numbri (kena noormees oli :), ta lubas meid kahe kuu pärast jälle aidata, aga siis juba odavamalt ja mitte läbi kolimisfirma, vaid oma semudega. Pidi ka meile rattad sebima kui vaja. Tore ju. 

  Käisime veel linna peal söömas ning liikusime Marcuse juurde, et end korda sättida õhtuse peo jaoks.  Pidu toimus meie uues elukohas ja oli suurepäraseks võimaluseks kohtuda inimestega , kes meiega ühes majas elavad. Siin elavad ka noored tudengid enamjaolt. Ei peagi vist mainima, et kõik inimesed on jällegi toredad ja lahedad jne.

  Peost nii palju, et kohal käis politsei ja me jõudsime koju hommikul kell seitse.

Pühapäev oli uimane päev. Tim nägi meie nägusid hommikul ja tegi meile sooje võileibu. Nii armas.

  Pakkisime oma kodinad  kokku, jätsime Marcuse ja Timiga hüvasti, lubasime nad soolaleivale kutsuda ning nüüd elame juba uues kohas. Hea on omada oma kodu, mis siis, et ajutiselt. Kuigi peab mainima, et juba on kahju siit kahe kuu pärast lahkuda. Mõnus pesa. Kui nari kokku saame pandud, siis lisan ka mõned pildid. 

  Selline oli siis esimene nädal Amsterdamis (lühidalt). Eks ma katsun nüüd siia tihedamini kirjutada, kud liiga tihti ka ei saa, elada on ka vaja :D. 

Üks vingumine ka siia otsa. Mu armas kallis fotokas keeldub koostööst. Ta ei  tee välguga pilte, mis tähendab, et ma saan pildistada ainult valges ja mitte väriseva käega. Jama. Uut fotokat on vaja. Samas Ewoud lubas vaadata mu fotoka üle, äkki ta oskab aidata!

Saldejumps ja tsau! Kirjutamiseni, 

  Mae