Amsterdam, mu arm!

Käisin reedel (29.04.11) taaskord arsti juures, et vaadata üle kuidas elab minu käsi. Kuna käsi on endiselt sinine ja kollane, ning ma ei saa seda täiesti sirgeks panna ega ka kõverdada (endale hobusesaba tegemine on päris naljakas tegevus) jõudis arstitädi järeldusele, et mul on küünarnukis väike mõra, mis õnneks kipsi ega operatsiooni ei vaja. Pean kätt elastiksidemes hoidma ja natukene harjutusi tegema, kui see muidugi väga haiget ei tee.

Enne arstile minekut vaatasin ETV kodulehelt otseülekannet kuninglikust pulmast. Mingi hetk ärkas ka Erika, kellega msn-i vahendusel sai päeva tippsündmust kommenteeritud. Pulmad olid tipp-topp. Nii ilus.. kahjuks mul lõpuni ei olnud aega seda vaadata.

Laupäeval (30.04.11) oli Kuningannapäev, ehk siis üle Holland pidu, kui tähistatake kuninganna sünnipäeva. Tegelikult on praeguse kuninganna Beatrix'i sünnipäev jaanuaris, kuid siis on liiga külm. Tähistatakse hoopiski Beatrix'i ema Juliana sünnipäeva! Vot nii. Seda tähistatakse suurte karnevalidega ka Hollandi asumaades (Hollandi Antillid nt.)

Põhimõtteliselt on Kuningannapäev üks sündmus, mida Hollandis olles kogeda. See on üks suurimaid tänavapidustusi, mis oma oranzi värviga jääb igaveseks meelde. Linn on täis inimesi, kes on üldjuhul oranzi riietatud, vahetevahel ka valge-sinise-punase kirjuks, tänavatel käib tants ja trall ning igal pool on spontaannsed turud. Kõik võivad tänaval kõike müüa. Erinevates parkides ja platsidel on tasuta kontsertid kohalikelt artistidelt ning õlu voolab ojadena, mistõttu on ka palju purjus inimesi ning prahti. Pidu oli veel suurem kui eelneval päeval Londonis.

  Meie Gleaga tegime hommikul omale omletti, käisime korra poes ja asusime linna poole. Ka meil olid muidugi oranzid riided seljas, hea tuju ja joogimoon kaasas! Linnas saime kokku Chrisiga, kellega terve päev koos jaurates, ühelt festivali platsilt teisele kõmpides, uusi ja vanu tuttavaid kohates, meeletult pilte tehes jõudiski päev õhtusse ja kaamera mälukaart sai märkamatult täis.

Kuna tegu on Kuningannapäevaga, siis suured tänavapidusetused said kella ühkeksa-kümne ajal läbi. Muidugi olis pärast seda mitmeid tasuisi pidusid ja pubid olid endiselt avatud. Meie jaoks vast kõige rahvarohkem ja uhkem pidu/kontsert oli Museumpleinil. Kuigi seal olid päev läbi erinevad esinejad, oli õhtu naelaks Armin van Buuren. Kes teavad midagi tänapäeva tantsumuusikast, siis teavad nad ka ühtlasi, et ta on päris kõva tegija. Ütleme nii, et kui suusabaasis oleks tantsupidu ja Ivo Linna sinna esinema tuleks, siis see oleks ju päris kõva pidu. Armin van Buuren on ka sama kõva tegija. Eelmisel aastal oli seal platsil nautinud DJ Tiesto (samuti kõva tegija tantsumuusika vallas) esinemist üle 20 000 inimese. Tänavu oli vist isegi rohkem. Ühe kohaliku staari nägime veel ära, kes teeb vahel van Buureniga koostööd, VanVelzen. Väga popp meeslaulja Hollandis.

Jätsime Chrisiga hüvasti ja saime hetkeks veel kokku Ewoudiga. Ewoud viis meid öösel autoga koju ja mina jäin diivanile magama, et hommikul värisedes ärgata ja taibata, et mul ei ole tekki. Põõnasime ja loivasime õhtuni, et siis minna järgi oma sadamasse jäetud ratastele. Õnneks olid veel alles.

Aga kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis laen üles vähemalt mitme tuhande sõna jagu pilte:

Alguses

Meie turvamees ja kaaslane Chris

Oranz mass likkumas vist Leidsepleini suunas

Töökaaslane Kari

Veel oranzi massi

Kanalitel käis sama suur pidu kui maismaal

Elu läbi Glea prillide

Armin van Buurenil

20 000 inimese seast leidsime ka mõned tuttavad

VanVelzen

Museumplein

Leidsime ühise keele

Käisime nina puuderdamas

Kuni kraavi läks karpauhhhh.....ehk siis tegijail ikka juhtub ehk siis pill tuleb pika ilu peale!

aeg lendab väga kiiresti, vähem kui kahe nädala pärast tulen juba koju. kurbus ja rõõm üheskoos..sest A'Dam on väga meeldiv linn.

Vahepeal on meil Gleaga kool läbi saanud ja eriti miski ei takista meil ilusa ilma nautimist! õues on soojakraadid pidevalt üle 22 pügala ning tagaaias on väga mõnus päikest võtta!!!

Kanakari

igatahes...14. aprillil käisime Gleaga kokteiliõhtul. naiste kokteili õhtul kui täpsem olla! kohal ainult naised ja erinevad maitsvad kokteilid (igaüks pidi kaasa tooma tarvilikud asjad meelepärase kokteili jaoks). ütleme ausalt, et sellist kanakarja ei ole ma vist elusees näinud. väikeses ühikatoas üle viiekümne kaunilt riietatud naist- ei pea vist mainima, et jutuvadin kasvas nii suureks, et mina ei kuulnud isegi omi mõtteid. rääkimata sellest, et alt naabrid kutsusid meile politsei- kaks kena noormeest, kes meiega  ühineda kahjuks ei soovinud. tegid hoopiski korteriomanikule hoiatuse ja käskisid vaiksemalt võtta. vaiksemalt võtmine õnnestus umbes kaheks minutiks ja siis läks jutuvadin samamoodi edasi. et vältida ühikatoa elanikele trahvi saamist, otsustasime kõik koos linna peale minna. linnas suutsime me üksteist kuidagi ära kaotada ja läksime Birgüli ning Gleaga teistest eraldi peole! aga õhtu oli siiski väga, väga lõbus ning erinevad kokteilid mekkisid hästi! linnapeal kohtasime tõmmut peikat nr 2. tegelikult oli lihtsalt üks kamp kohalikke poisse..lõbusad sellid!

Kohalikud "fotogeenilised" noormehed

pühapäeval sain kokku maailmarändurite eve ja endliga, teisiti tuntud kui mammi ja papi! ühinesime gleaga nende turistigrupiga ja vaatasime koos kuidas vääriskive lihvitakse, ning proovisime kalleid sõrmuseid sõrme. kahjuks ühtegi hinnalist eset ei soetanud, kuid kui kunagi peaksin abielluma, siis tean kust saab ilusaid sõrmuseid!! hiljem liikusime glea ja minu pesapaika.  nemad tõid mulle merevaiku, suitsuvorsti ja kommi, mina küpsetasin vastutasuks pannkooke!

pärast läksin nendega heinekeni muuseumisse, kus saime kohalikku õlut mekkida ja tutvusime õlletootmise ajalooga. sain ka õllevalaja sertifikaadi, ehk siis õppisin kuidas vaadiõlut klaasi lasta.

järgmise päeva õhtul saime jälle kokku, jalutasime mööda linna, tutvustasin neile Wok to walk'i. kõht sai väga täis, peab mainima, et mammi on nõrk, niiet mina ja papi pidime ka tema pool portsu omavahel ära jagama :D. edasi liikusime tussaud muuseumisse, kus tegime mõned pildid kohalike ja mittekohalike prominentidega. muuseumile järgnes linnatuur ja jalutuskäik punaste laternate tänaval!

Hiljem viisid meie teed lahku ja enam ma neid enne kojunaasmist ei näe. Mälestuseks sain Mammilt nohu, mis ei ole siiamaani üle läinud :D.

Sõit, sõit sinna...

Rahvuslik monument ja Mae jalad!

Et Damile pandi püsti lõbustuspark, ei suutnud me Gleaga end talitseda ja tegime kolmapäeval pärast kooli ühel karusellil sõidu!!!  Lahe oli, sest see läks hästi kõrgele, nii et terve Amsterdam paistis kätte. Lisaks saime lõpuks ka pildi, kus me koos kuulsa sussi sees oleme. (Pildid ülal)

Neljapäeval (21.04.11) tuli külla Margit. Ma vist viimati nägin teda eelmine suvi, kui ta korra Eestit väisas. Muidu resideerub ta Londonis ja Cambridges. Margitit tean ma juba enne kooli  minekut. Niiet võib öelda, et ta on üks kauaaegsemaid sõbrannasid mul.Igatahes vahva, et ta leidis aega külla tulla.

Margitiga

Õhtul oli plaan minna pittu. Saime kursakaalsatega kokku, istusime ühika taga verandal rääkisime juttu. Umbes kesköö paiku hakkasime ratastega linna poole liikuma.  Peatusime lastepargis, kus ronisime ja turnisime niisama. Oli ju ometi nii lõbus, ei tundunud, et miski valesti peaks minema. 

Lastepargis

Mina vedasin Margitit pakikal. Sõitsime siis rõõmsalt linna ja olime peaaegu kohal, kuni ette tuli saatuslik sild..sild millest ma koos Margtiga üle ei jaksanud vändata ja lõpptulemusena käisime me koos käpuli. Margitil oli põlveid kriimustatud, kuid mina kukkusin küünarnuki peale nii, et esialgu lõi pildi eest ära korraks ja  oli selline tunne, et tahaks silla äärelt varem söödu sama teed pidi välja lasta. Esimesest šokist ülesaanuna taipasin, et õnneks saan näppe natukene liigutada ning järelikult on luud-kondid terved. Kursakaaslased tulid ka kohe appi ja üks kohalik juhatas meid lähimasse haiglasse, mis oli ühtlasi ka politsei jaoskond. Et ma juba niigi käpuli käisin ja teiste aega veetsin, siis haiglasse tulid minuga kaasa ainult Glea ja Margit. Ülejäänud läksid linna edasi. Ma pean ikka Glead ja Margiti tänama, et nad minuga jännata viitsisid, eriti Glea, kes igakord kui ma kuskile arsti juurde lähen, käpuli käin või mul niisama paha olla on , alati aitab ja "pai" teeb.

Selgus, et eelpool nimetatud politsei jaoskonnas töötav kiirabi/arst on juba öisel kellaajal kinni. Saime politseilt kaardi kuhu märgiti ringiga lähima haigla asukoht. Kuna see kaardilt ei paistnud väga kaugel, otsustasime minna sinna jala või rattaga..aga mu käsi tegi ikkagi põrguvalu ja ma olin suht häda vist, siis loobusime sellest mõttest ja politsei tellis meile takso. Ma ei teagi kas taksojuhil hakkas minust hale või see oli nii lühike sõit, aga igatahes taksomeetri näit minu teada terve sõidu jooksul ei suurenenud :).

 Jõudsime haiglasse, kurtsime oma muret, arstitädi ütles, et siin läheb vähemalt kaks tundi aega, kas me oleme nõus nii kaua ootama. Olime nõus ootama!  Käest tehti pilt ja siis suundusime ootekabiini. Lisaks meile oli seal veel kolm traumaga inimest, pluss nende saatjad. Kaks kolmest olid samuti rattaga kukkunud, ühel oli parem käsi haige, nagu minulgi ja teine oli õnnetult nina katki kukkunud. Kolmanda poisi jalg sai vigastada moshpitis , kus keegi talle suures tantsuhoos jala peale astus. Glea leidis riiulit mõned lasteraamatud, kust oli hea holland keelt õppima hakata.

Kuidagi saime teiste vigastega jutu peale ja võiks öelda, et traumapunkti ooteruumis oli väga lõbus. Korra pidi isegi turvamees meile ütlema, et me vaiksemalt võtaksime, see on siiski haigla. Oodates kutsuti meid ükshaaval edasi ja mina sain viimasena ooteruumist minema. Margit oli vahepeal toolide peale magama jäänud ja Glea istus vapralt edasi.

Mind juhatati edasi teise ruumi, kus sai erinevad voodid kardinatega eraldada. Ka seal pidin tükk aega ootama, jälgisin teisi inimesi ja mõtlesin juhtunu üle järele. Ja mis ma siis mõtlesin.., et siin Amsterdamis juhtuvad minuga iagasugused asjad ja kimbutavad haigused, mis muidu olid viimati põhkooli aegadel. Algas ju reis Amsterdami kõva põiepõletikuga, natukene aega tagasi oli silmapõletik ja nüüd siis külastus traumapunkti, lisaks veel köha ja nohu.. ma olen Amsterdamis oldud kuue kuu jooksul olnud rohkem haige kui viimse kahe aasta jooksul. Imelik, ma loodan, et see rutiin Eestis ei jätku!

Igatahes... istusin ma siis seal nukra näoga kuni üks noormees endale automaadist vett valama läks. Vaatsin ta poole siis kurva pilguga ja palusin, et ta mulle ka ühe tasstäie tooks. Kurk oli küll väga kuiv ja setõttu kõlas mu hääl nagu vanal suitsetajal. Selgus, et abistaval noormehel oli üks sõber liiga palju joonud ja nüüd lamas tilgutite all. Kahju, kuid ta ise näis positiivsena, et kõik saab korda. Loodame parimat.

Plastiktops sai veest tühjaks, kuid mina istusin ikka üksi..vahepeal oli seal nii jahedaks läinud, et mõtlesin jakki tooma minna. Mõtlesin, et äkki siis just keegi tuleb ja mind ei ole. Otsustasin paigale jääda, näppisin jalgade hoopiski enda ees olevat voodit, kus oli palju nuppe ja kange. Uudishimulik inimene nagu ma olen, sai voodil käetoe püsti, alla enam ei saanud. Natukene veel ootamist, uus topsitäis vett ja siis tuli arst. Vajutas mu kätte, tegi haiget, käskis liigutada, rääkis et luumurdu ei ole, mõra võib-olla on, kuid paistetuse tõttu ei ole täiesti aru saada. Sain elastiksideme ümber käe ja lisaks kolmnurk rätiku, et käsi ümber kaela siduda. Kirjutati ka vauvaigistid ja öeldi, et kahe päeva pärast, kui väga valus ei ole, võin harjutusi tegema hakata. Teisipäeval pean arstile tagasi helistama ja uuesti ülevaatusele teha. 

Teel koju

Esimene öö oli käsi väga valus, ärkasin selle tõttu varem üles, võtsin valuvaigisteid ja viskasin diivanile pikali. Riidesse panemine oli omaette teater ja ettevõtmine. :D Eile (24.04.11) sain vetsus juba kahe käega püksnööbi kinni panna ja trükkimisel saan ka mõlemat kätt kasutada. Üldiselt arendan siin usinalt oma paremat ajupoolkera ja loodetavasti saan nüüd targemaks. Piimapaki korki veel kahe käega pealt keeratud ei saa. Käsi on ikka poole võrra suurem kui tavaliselt ja lisaks on juurde tekkinud erinevad sinikad (kollased, lillad ja sinised). Ma loodan, et kuningannapäevaks saab käsi ikka korda ja lennujaamas ei ole ka eriti tore oma kohvreid vedada, kui üks käsi ei kannata.

Laupäeval (23.04.11) käisime Margitiga linnapeal, punaste laternate tänaval, kohvikus ja muuseumis.Õhtul käisime ka suurel vaaterattal, mis praegu Dam squarile püsti on aetud. Vaade oli väga mõnus. Margit valis ilma poolest kõige parema aja, et külla tulla. Terve nädal on olnud kuni 25 soojakraadi ja jakid ning kampsunid on juba ammu unustustehõlma vajunud. Siin on juba suvi!!! MÕNUS!

Vaaterattal

Margit punaste laternate tänaval

Pühapäeval logelesime Vondelpargis ja pidasmie piknikut koos Erasmuse inimestega, kellest enamus olid itaallased. Peaks mainima, et nad räägivadki nii, nagu tavaliselt filmides neid jäljendatakse, rõhutades teatud silpe ja häälikuid. Naljakas..

Õhtul saime kadri ja Liisiga kokku. Kas need on palavad ilmad või on mingi muu põhjus, oleme me pidevalt väsinud ja uimased, magamine on üks meelistegevus. 

Täna (25.04.11) võtame rahlkult ja lebotame niisama, õhtul saame võib-olla Ewoudiga kokku ja lähme linnapeale. Midagi erilist ei viitsi küll teha täna..

Homme lähme anname Gleaga "lahutuse" sisse, ehk siis kirjtame end pragusest elukohast välja, pärast seda lähme Nemo teaduskeskusesse ja õhtul läheb Margit koju..

Vaatasin lehest, et Eestis on ka juba päris kevadine ilm. Loodam, et kuuendal mail on sama ilus ilm, sest muidu me keeran otsa ringi ja tulen Amsterdami tagasi!

Tervitused kõigile, 

   Mae

Aprill, aprill...

... ehk siis osa eelmisest postitusest oli jama ja mõeldud aprilli naljaks eelkõige minu vanematele, kes arvasid, et ma toon koju ühe tõmmu armukese!  Nali toimus koostöös kalli venna Mardiga! Tegelikult mul ei ole kevad südames, ma ei ole leidnud omale ühte tõmmut poissi, keda suvel Eestisse vedada. Davidi pärisnimi on Erik ja ta on küll Belgiast, kuid esivanemad on Haitilt. Ta on ka tegelikult Eestis käinud umbes kaks aastat tagasi seoses Leuveni ja Tallinna Ülikooli vahelise koostööga. See pilt, mis kajastus blogis, oli tehtud Eestis või Soomes.. noo igatahes oli sobilik peopilt mida postitada. Pulmakelli ärge oodake, vähemalt mitte veel niipea ja vähemalt mitte minu omi!

 Kõik ülejäänud selles postituses oli enam-vähem tõde. 

Laupäeval (02.04.11) käisime Gleaga hoopiski mõnes muuseumis. Nimelt oli Amsterdamis muuseumi nädalavahetus ning paljud muuseumid ning näitused olid külastajatele avatud tasuta või siis tavaliselt kõvasti väiksema hinnaga.

Jõudsime vaid kahes muuseumis käia, sest teine, Tropenmuseum, oli nii suur, et selle läbi vaatamiseks kulus päris mitu tundi. 

Esimesena käisime vana teatris mis sõjaajal oli mõeldud ainult juutidele, nüüd on see pigem mälestusmärk sõja ajal tagakiusatud, laagritesse saadetud ja tapetud juutidele. Ajaloolises mõttes oli väga huvitav, kuid eriti midagi seal vaadata ei olnud.

Teine muuseum- Tropenmuseum oli väga põnev ja suur, seal sai palju näha, kuulda ja katsuda. Natukene meenutas Briti ajaloomuuseumit. Saime targemaks, lindistasime oma joodeldamist ja väga lõbus oli ka.

Saime proovida ka  erinevaid aafrika stiilis soenguid. Ma arvan, et mulle sobib päris hästi, enne kojutulekut lasen teha sellise :).

Pärast Tropenmuseumit liikusime Museumpleini (muusemi platsi) poole, et külastada Stadelijkmuseumit, kus näidatakse kaasaegset kunsti. Kahjuks muuseum just suleti ja kunst jäi nägemata. 

Me ei lasknud end sellest häirida, sest ilm oli niii mõnus ja soe, päike paistis, linnud laulsid ja terve plats oli inimesi täis. Nautisime päikest ja ostsime masinajäätist! 

Rääkides masinajäätisest, siis kohalikus McDonaldsis maksab väike masinajäätis 50 senti. Kahjuks või õnneks oleme selle tõttu eelpool mainitud söögiasutuses palju tihedamad külalised!

Pühapäeval (03.04.11) saabusid meile külla Glea ema ja tema abikaasa Dietrich. Pärast väikest istumist viidi meid Gleaga linnapeale sööma. Kuna Dietrich on suur gurmaan ja soovis süüa midagi aasiapärast, siis seadsime sammud Hiinalinna suunas. Toit maitses hästi (mulle ja Dietrichule vähemalt, Gleal ja ta emal nii väga ei vedanud, sest nad said maitsetut riisi..) ja kõht sai väga täis. Pärast väikest jalutuskäiku liikusin mina kodu poole ja jätsin Glea oma perega linnapeale.

Esmaspäeval (04.04.11) käisime klassiga ekskursioonil ühes nö. ümberõppeasutuses. 

Sotsiaaltöötaja pilgu läbi väga hea, kasulik ja toimiv koht. 

Hiljem saime jälle kokku külalistega, et minna koos poodi ja osta asju õhtusöögi jaoks. Glea küpsetas brownie ja mina tegin soolase toidu- kana maapähklikastmega, nuudlid ja juurviljad. Maitses hästi ja kõht sai jällegi täis. Pean mainima, et neile meeldis see toit isegi rohkem kui eelneval päeval restoranis söödud!  :) vahel on hea kiitust ka saada..

Kolmapäeval (06.04.11) käisime ekskursioonil Het Schipi muuseumis. Väga huvitav koht arhitektuuri huvilistele. 

Osa toredatest kursakaaslastest

Het Schip

Laupäev (09.04.11) oli küllaltki tegevusrohke. Hommikul (või umbes lõuna ajal, kui me üles ärkasime) läksime järjekordsesse muuseumsse. Seekord meie oma kohalik Muuseum Noord. Muuseum asub vanas küla saunamajas ning väljapanek koosneb põhiliselt kohalike elanike jutustustest. Tore oli ikka, kuigi me ei saanud enamusest aru..

Gemeinte badehuis

Koduteel jäi meile ette kalaputka, kust olime korduvalt mööda käinud, kuid kunagi midagi ei ostnud. Seekord otsustasime vaadata, et mis seal pakutakse. Mõni päev võiks ju heeringat küll lõunaks süüa. Sel ajal kui sortimenti uurisime, pisteti nina alla kaks kalapalli. Hiljem lahkusimegi purgi heeringate, 200g kalapallide ja küüslaugu kastmega. Aga need kalapallid olid megasuper head. See ei jää kindlasti viimaseks korraks, kui sealt putkast midagi ostame.

Tudengilõuna

Õhtul ostsime veel ühe euro poest mullitaja. Ilmselgelt päeva parim ost (pärast kalapalle).

Glea mullitamas

Vahepeal veel niipalju, et sain Glealt juba ammu, ammu köha, siiamaani ei ole üle läinud, kuigi juba teine köhasiirupi purk saab varsti tühjaks. Teen vahel hobuse häält..

Laupäeva õhtul läksin ma köhast hoolimata peole- Vrijbuiters Go Berlin Underground. Huvitav oli.. toimus klubis nimega Studio K. Mitu erinevat saali, erinevate muusikatega. Mulle vist hakkab jälle õlu maitsema, jõin seal ühe klaasi ja arutlesin endamisi, et ei olegi ju kõige hullem. Pigem jään siiski rohkem veinisõbraks.

 Studio K toimib päevasel ajal ka kinona ja kinos jooksis ka peoõhtul üks film. Läksime siis Birgüli, Toni ja Enricoga kaema (meiega veel kaasas olnud Sandra oli vahepeal kuskile mujale ära kadunud).

Valgel ekraanil jooksis väga veider ja lõputu Jaapani anime film.. peaks selle kunagi üles otsima ja korralikult vaatama mida see endast ikka kujutab. Sel ajal kui Toni otsustas suitsetama minna, jäime meie kolmekesi kinos magama. Uni oli nii hea ja magus, toolid olid ka väga pehmed, arvatavasti pehmemad kui mu voodi! Järsku lasti taskulapmi näkku ja turvamees ajas meid üles. Ju talle siis ei meeldi, et unepuuduse käes vaevlevad tudengid magama jäid (või siis see väike fakt, et me jalad olid teise tooli peal, palun vabandust, enam ei tee :)) Hommikul, koos päikestõusuga, asusime vapralt rataste seljas kodupoole. 

Magasin kaks tundi ja siis sõime Gleaga eelmisel päeval ostetud heeringa koos keedukartulitega ära! Nagu ka kalapallid, maitses heeringas hea. Suured olid teised.. rullmopsiks oli terve (haugi suurune) heeringas keeratud.

Pühapäeva õhtul (10.04.11) läksime Gleaga koos peole. Toimus see meie kool lähedal ühe ajalehe peakontori seitsmendal korrusel. Vaade oli hea ja pidu oli ka tore. Hiljem ühinesid meiega ka osad kursakaaslased. Seekord lahkusime varem, sest väsimus hakkas kohale jõudma ja unevõlg nõudis tasumist.

Esmaspäeval (11.04.11) lasin rahuga lõunani ja isegi Glea ärkas enne mind üles (üldiselt on meie majapidamises vastupidi). Seadsime end korda ja läksime Amsterdami loomaaeda Artis. (Enne ostsime McDonaldsist masinajäätist muidugi). Õnnekombel avastas Glea, et teatud koolide õpilastele kehtib sooduspilet- 2.50eurot, tavalise 19 asemel. Väga meeldiv. Loomaaed ei olnud küll nii suur kui Tallinna oma, kuid loomi jagus seal sellegipoolest tohutult. Esimest korda elus nägin päris elus kaelkirjakut, sebrat ja pingviine ka. Käisime liblikamajas, vaatasime sadu erinevaid kalu, roomajaid, ahve, laiskloomi, gorillasid, linde, flamingosid. Seal tuiasime nii mitu tundi ringi, et jalad olid pärast küllaltki väsinud.

Muidugi ei tasu mainimata jätta esmaspäeval valitsenud troopilist kliimat. Kampsuni väel oli väljas palav, päike lõõskas ja paistis, et korraks on juba suvi meie õuele jõudnud.  Glea käis väljas sandaalide väel ja mina tõmbasin selga seeliku! MÕNUS!

Haruldane makaak

Pingud

Perekond Kaelkrjakud

Gorillade perepea, kellele maitsesid porganid

Kilpkonnadega, kes sama hästi oleksid võinud olla ka kujud

Möödunud nädal oli väga teguderohke, mis on hea, sest varsti ootab meid Maarjamaa. Tuleb viimast võtta!

Varsti saab jälle nädala selgroog murtud. Mamps ja paps hakkavad homme Hollandi poole liikuma, reedel jõuavad kohale ja laupäeval jõuavad A'Dami. Ootan juba neid kui ka kohukesi, mis end loodetavasti nende kohvrites peidavad.

Mõnusat kevade saabumist Eestisse! Meil on puud juba rohelised, ära õitsenud ja nartsissid on ka juba närtsinud!

Mae

Das is echt niet normaal..

järgneb pikk lühikokkuvõte märtsi tegevustest. Etteruttavalt võib öelda, et märts oli üks äraütlemata vahva kuu!!

Hispaanlased, sakslased ja eestlane!

12.märts käisid meil külas kursakaaslased. Pärast pikki läbirääkimisi, kas tulla või mitte ja kuskil on veel  mingi pidu. Aga lõpuks tulid meie toredad kursakaaslased ja veel mõned hispaanlased, hollandlased ning eestlased meie hubasesse kodusse. Vahepeal läks jutuvadin nii kõvaks, et tundsime piinlikust naabrite ees.  Aga õhtu oli siiski hästi, hästi vahva.

  19. märts käisin spontaanselt ühel väääga lahedal peol, mis iseenesest toimus nö. in the middle of nowhere. Kursavend Toni kutsus, teised kursakaaslased olid ka seal, kahjuks ei saanud Glea meiega ühineda, sest teda tabas mingi viirus (mis nüüd on vaikselt minule üle kandunud..köhin nagu hobune).

Peo eelsoojendus algas ühes ühikas, kus sai pruugitud natukene rohkem veini kui oleks pidanud. Kuid rattasõit veinise peaga läks palju kiiremini :).

Kirikupeol. Eesreas vasakult: Sandra, Lucy ja Natalja. Tagareas vasakult: David :), Lars ja Steven

Peokoht ise oli Amsterdami keskelt 12 km kaugusel. Pidu ise toimus vana kirikus, mis asus keset tehnopargi laadset kohta. Ehk siis hästi palju betooni ning suuri lao- ja tehasemaju, ja kõge selle keskel nö. roheline saareke mõne maja ja kirikuga. Tegelikult oli see koht muudetud mingiks kunsti ja kultuurikohaks. Hästi palju skluptuure ja muud seesugust. Kirikus oli altari asemel DJ pult ja kantsli asemel baarilett. Väga huvitav kogemus. Peole oli kohale tulnud väga palju inimesi, väga palju toredaid inimesi peaks mainima. Me ei astunud enne kirkust välja kui päike juba kõrgel taeva kohal paistis, kõik olid nagu vampiirid, kes pole päikesega harjunud. Peo lõpuks olin ma koos kursakaaslasega nii väsinud, et tukkusme tooli peal üksteise võidu. Aga enne ei saanud koju ka minna, sest ühistransport ei liikunud. Praami peal oleksin peaaegu magama jäänud ja paar lisaotsa sõitnud. Õnneks taipasin siiski rattaga maha minna ja poolkinniste silmadega koju pedaalitseda.

Sattusin kokku ühe megatoreda poisi- Davidiga. Ta ise on pooleldi belglane ja sünnikohaks on Leuven. Kunag ammu on isegi Eestis käinud. Nii lahe, et igal pool on ikka inimesi, kes on meie väikeses Eestis käinud. Üldjuhul ikkagi enamus ei tea kus see täpselt asub. Peole järgneval nädalal käisime kahekesi koos kinos ja niisama linnapeal jalutamas. Homme lähme Vondeli parki piknikule (lubas hästi päikselist ilma kaa, ootan juba põnevusega). Kevad on vist südames natukene :). David lubas sel suvel ka Eestisse tulla, eks siis need kes teda  näevad, saavad isa veenduda kui lahe inimene. Koguaeg saab nalja ja kunagi ei ole igav. 

 Vahepeal käisime Gleaga koolis ja mina ka tööl. Ma polegi vist veel mainunud, et leidsin töö. Tänu ühele teisele eestlasele. Töökohaks on baar, restoran, ööklubi Rain. Kuigi mõtlesin, et hakkan tööle baarleti taga või siis vähemalt klaase kokku korjama, suunati mind hoopiski kontorisse tööle. Alguses olin küll natukene pabinas, et mis saaba ja mulle see kontoritöö eriti ei istu, kuid midagi ületamatut õnneks ei ole. Ühel korral töötasin ka öösel klubis, valasin mõned õlled, viinad ja koristasin klaase. 

Töökaaslased on niiii lahedad, mulle jubedalt meelidvad. Boss ise on egiptlane nagu ka paljud teised töötajad. Mõni hollandlane, veel üks eestlane, horvaat, poolatar, taivanlanna, britt ja austraallane, sai vist kõik töötajate rahvused ette loetud. Koguaeg käib tögamine ja nalja tegemine. Ma jään neid inimesi tõesti igatsema, kui Eestisse naasen. Samas ei ole välistatud võimalus, et ma kunagi Amsterdami naasen, vähemlat on töökoht olemas :).

  23 märts saabus Hollandi pinnale Erika. Juhuuuuu.. ta tuli läbi saksamaa, seega tegime koos Jimiga (Jim on kohalik, kes oli Erasmuse programmiga Eestis, ta on Erika peiks väikestviisi :P) väikese road tripi, et Erika peale korjata ja Hollandisse tuua.

Esimesed päevad ja ööd viibis ta Jimi juures Haarlemis ja laupäeval (26.03) tuli minu juurde Amsterdami. Kutsusime Ewoudi külla ja läksime õhtul ratastega linna peale. Ewoud vedas mind pakikal, vahel on päris tore nii sõita, et ise väntama ei pea.Hämmastav milline külgetõmbejõud Erikal on. Jõudsime vaevalt pubis maha istuda, kui juba hakkasime naaberlaua poistega rääkima. Õhtu edenedes käisime koos uute sõpradega (kolm poissi) veel ühes pubis ja lõpetasime Timo ( üks nendes kolmest) ühikas. Vahepeal oli meiega veel mingid poisid ühinenud, lõppkokkuvõttes meie Erikaga ja kaheksa poissi...

See pagana kellakeeramine ajas ajaarvamise nii sassi.. no koju jõudsime seitsme ajal hommikul. Ewoud oli minu vedamisest nii väsinud, et jäi kohe diivanil magama.

Erika nautimas oma elu esimest kabriosõitu :)

Piknik Vondelis

Pühapäeval (27.03) oli niii ilus ilm. Varem oli kokku lepitud Erasmuse piknik Vondeli pargis. Ewoud tuli eelmisel päeval meie juurde oma ema kabrioletiga, seega sai selle kevade esimene kabriosõit ka tehtud. Päike paistis ja soe tuul puhus juustes. Kevad on tore aeg.

Vondeli park on nii suur, et teisi piknikulisi me üles ei leidnudki. Mis seal ikka, lõime oma pikniku üles. Hiljem ühines meiega ka Tim. Mõnus oli päikese käes logeleda ja süüa! Vondeli park oli inimesi täis, kes pikutas niisama, kes tuli perega grillima ja kes mängis jalkat. Tõeline melu.

Õhtul läksime Erika veelkord linnapeale, et teha tuur punaste laternate tänaval. Kuna eelmisest õhtust oli väike unevõlg, siis kauaks me ei jäänud. 

Erika, ratas ja lilled

Koduteel korjasime tee äärest mõned peotäied nartsisse. Teate, need kasvavad siin nagu muru. Kevad on, lilled olid ilusad, Erika oli siin. Ma arvan, et keegi ei pahanda, kui me mõned peotäied koju viisime. Ma tean , et see on nõme kui Eestis võõrasemasid haljaslaladelt välja kaevatakse, aga siin ei pane keegi tähelegi. Päevasel ajal käivad tädikesed seal oma suuri koeri situtamas ja kõnnivad üle lillede nii, et need puruks lähevad. Ma arvan, et me tegime lilledele teene. Need pole siiamaani ära närtsinud.

Esmaspäeval käisime veel linna peal ringi ja vaatasime mõned tähtsad kohad üle. Ilm oli jälleg mõnus ja soe. Erika leidis ühest turisti teatmikust sellise koha nagu Kassipaat, ehk siis paat kodututele kassidele. Käisime ka seal ja saime leevendust oma kassiigatsusele.

  Dam'i platsil vaatasime ühte suure suuga (suur suu selles mõttes, et sealt tuli pidevalt möla) trikimeest, kes kavaldas Erikalt ühe või kaks musi välja. Sõime kohalikke friikartuleid ja nautisime niisama üksteise seltskonda.

Erika ja trikimees

Mitte küll Pätu aga punane kass siiski

Kolmapäeval (30.03) käisid Jim ja Erika meie pool lõunal ning nüüd on Erika juba kahjuks tagasi Eestis. 

Selline see märts oli lühidalt.

 Nüüd on juba aprill ja kahjuks pean siit toredast kohast varsti lahkuma (muidugi on Eestis ka tore).

Loodame, et homme on Vondelis Davidiga  sama tore piknik kui eelmisel nädalal.

Peatset kevade saabumist ka teile. Siin juba kirsid õitsevad ja homme (02.04) lubas kuni 22 kraadi sooja. Juhuuuuuuu...

 Terv, 

Mae

Vabandus

Vabandan, et ma ise ei ole oma blogi tükk aega krjutanud. Tegevust on jagunud päris palju. Vabandan ka eelmise postituse eest, sest jätsin oma arvuti lahti hollandlaste ja mittehollandlaste läheduses, kes minu blogis vandaalitsesid! :D
  Nagu Glea ütles, et vähemalt keegigi kirjutab mu blogi!
  Varsti kirjutan ise ühe pika, pika sissekande!

Tot ziens,
   Mae

Hey,

Ik ben een hete Estlandse meid van 22. Ik ben blond en heb mooie grote borsten. Maar ik ben opzoek naar een leuke jongen, het liefst met grote oren. Ik kan heel goed koken maar ook andere dingen in de keuken. Verder steel ik graag bloemen uit de tuin van andere mensen. Natuurlijk moet jij als leuke jongen wel een snelle cabriolet hebben, anders wordt het niks. Hoop jullie allemaal te ontmoeten.

xx

Mae

YMCA

Vahepeal on jällegi palju aega möödunud, kuid ma ei ole ühtegi postitust kirjutanud..olen selle koha pealt mõnikord ikka väga laisk.

 Igatahes... vahepeal oli meil koolist vaba nädal (21.02-27.02.11). Ausalt öeldes ei teinud me vaheajal peale magamise ja niisama molutamise suurt midagi. Vabariigi aastapäeval tegime photoshoot'i, mille tulemust te nägite eelmises postituses ja sõime õhtul kiluvõileiba.

26.02 toimus Hole in the wall pubis eestlaste pidu, mida Katrin (see sama tore neiu, kes meid alguses väga palju aitas) korraldas. Ja nagu tavalseks saanud, kohtasime me eestlasi juba enne peole jõudmist trammis, kui me ajasime vist jällegi imelikku juttu. Väga lõbusad tegelased igatahes.

Käesurimine Liisiga, Liisi võitis!

  Pidu algas pidulikult hümni laulmisega ja avakõnede pidamisega. Kohapeal toimusid erinevad võistlused, tants, trall ja viktoriin. Sai juua Vana Tallinnat ning laulda õllepruulijat, mis traditsiooniliselt lõppes laua all. Kohalikud baarimehed vaatasid natukene imelikult, kuid meil oli väga lõbus. Õhtu läbi mängis Eesti muusika. Kohat oli tunne, nagu istuks kuskil Eesti pubis :). Toimus ka käesurumusvõistlus, kus ma sain ka mingi koha, kuid mitte esikolmikus..no auhinda ma igatahes ei saanud, kuid vahva oli  ikka.

Viktoriinis saime kolmanda koha. Meiega ühes võistkonnas olid Liisi ja Kadri, kaks hästi toredat Eesti tüdrukut, kes hetkel mõlemad siin elavad ja töötavad. Üks neist lapsehoidjana ja teine tegelikult õpib ka siin.

Ülemises reas: Glea, Liisi ja suvaline britt, kes pildile hüppas.

All reas: mina ja Kadri

Uuest nädalast (28.02) algas jällegi kool. Esmaspäeval kell 11 ilusasti hollandi keelega.

Kooli meil hetkel väga palju enam ei ole. Kolm korda nädalas ja siis ka ainult üks loeng päevas.

Kolmapäeval (02.03) pidime Gleaga tegema ettekande, rääkdes Eestist ja võrreldes seda Hollandiga. Muidugi mainsime meie edusamme e- maailmas, näitasime helkured, kiitsime meie ilusat loodust ja kutsusime kõiki suvisele Tantsu- ja laulupeole!! Muidugi  pidime rääkima pisut ka Eesti halvematest pooltest, ehk siis üliväkestest palkadest (siin on miinimumpalk muuseas 1424 eurot!) võrreldes Hollandiga, halvemast sotsiaalsüsteemist jne. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et meie ettekanne läks väga edukalt, paistis ka, et publik jäi sellega rahule! :)

Glea, Jim, Dominic, Mae

Neljapäeval (03.03) läksme Liisile külla ja pärast seda kahekesi veel linnapeale. Jim (üks Hollandi poiss, kes oli Erasmusega vahetusõpilane Eestis), kutsus meid peole, kus ta oli DJ rollis, ning seetõttu saime ka tasuta sisse. Mõeldud tehtud!

Peol olid kõik riietatud ingliteks või vanadeks roomlasteks, arupärimise peale selgus, et olime sattunud kristlike noorte peole...  Jim meile seda varem ei öelnud, sest arvas, et me ei oleks muidu läinud. Hoolimata kõigest oli pidu vahva ja meil oli väga lõbus. Klubis olme kuni selle sulgemseni. Koju läksime seekord jala ning ööbussiga.

Reedel ootas  meid jällegi loeng. Seekord käisime kursakaaslastega Amnesty Internationali Amsterdami kontoris, kus meile räägiti üldselt Amnsety tööst ja tutvustati ühte juhtumit lähemalt, mille põhjal pidime läbi tegema ka rollimängu.

Reede õhtu veetsime kodus ja kuna eelmisest õhtust oli unepuudus, siis mina läksin juba enne keskööd magama.

Alex, Mae, Chris ja Glea. Meie Chrisiga oleme lihtsalt erilised! :D

Laupäev möödus Ewoudile kinki ostes/valmistades, sest õhtul toimus sünnipäevapidu! Muude asjade seas kinkisime Ewoudile CD Eesti muusikaga ja ülivägeva kaardi!

Pidu oli tore, kuid västav. Koju jõudsime järgmisel päeval kell 18 umbes. Ei, ei... pidu ei kestnud otseselt nii kaua, kuid jäime peopaika ööseks ja Glea magas kuni kella kolmeni päeval :P. Viisaka inimesena ootasin ma tema ärkamst, et siis koos koju minna.

Pühapäev möödus kodus puhates (kuigi tegelikult me jõudsime nii hilja koju, et oli peagi aeg taas magama minna).

Esmaspäev (07.03) Algas jälle kooliga. Ilm oli niii ilus ja päikseline, et rattaga oli lausa lust sõita. Pärast kooli käisime korra kodus ja otsustasime siis ühte kohalikest parkidest avastama minna. Kui aus olla, siis ma ei olegi Hollandis oldud aja jooksul nii palju puid näinud, ehk võis seda isegi metsaks nimetada. Kodune tunne tuli peale ja peagi loojuva päkese all oli mõnus jalutada. Käisime ka poest läbi ning ostsime õhtusöög tarbeks asju ning 2,4 liitrit piima, mis tänaseks on juba otsas ja pidime jälle poodi minna, et osta lisaks veel kaks liitrit. 2,4 liitrit on selline imelik mõõt, kuid kanistriga siin sellist müüakse. Muidugi on võimalik osta ka väikemaid, kuid meie ostame alati kas 2,4 või 2 liitrit. Arvan, et homme peab jälle poodi piima järgi minema!
Järgnevatel päevadel ootab  meid üks teine park.

Kohalike kanali ääres parte toitmas

Glea ja park

Täesti tavaline lind A'Dam- Noordis!

Võtsin päikesevanni!

Üritasime Gleaga paati kaaperada

Kui teil on kodus veel mõni vastlakukkel üle, siis võite julgesti meile saata. Sööksime suure isuga!

Kõikidele naistele kaunist naistepäeva ja ülejäänutele pikka liugu!

Tot ziens,

Mae