Käisin reedel (29.04.11) taaskord arsti juures, et vaadata üle kuidas elab minu käsi. Kuna käsi on endiselt sinine ja kollane, ning ma ei saa seda täiesti sirgeks panna ega ka kõverdada (endale hobusesaba tegemine on päris naljakas tegevus) jõudis arstitädi järeldusele, et mul on küünarnukis väike mõra, mis õnneks kipsi ega operatsiooni ei vaja. Pean kätt elastiksidemes hoidma ja natukene harjutusi tegema, kui see muidugi väga haiget ei tee.
Enne arstile minekut vaatasin ETV kodulehelt otseülekannet kuninglikust pulmast. Mingi hetk ärkas ka Erika, kellega msn-i vahendusel sai päeva tippsündmust kommenteeritud. Pulmad olid tipp-topp. Nii ilus.. kahjuks mul lõpuni ei olnud aega seda vaadata.
Laupäeval (30.04.11) oli Kuningannapäev, ehk siis üle Holland pidu, kui tähistatake kuninganna sünnipäeva. Tegelikult on praeguse kuninganna Beatrix'i sünnipäev jaanuaris, kuid siis on liiga külm. Tähistatakse hoopiski Beatrix'i ema Juliana sünnipäeva! Vot nii. Seda tähistatakse suurte karnevalidega ka Hollandi asumaades (Hollandi Antillid nt.)
Põhimõtteliselt on Kuningannapäev üks sündmus, mida Hollandis olles kogeda. See on üks suurimaid tänavapidustusi, mis oma oranzi värviga jääb igaveseks meelde. Linn on täis inimesi, kes on üldjuhul oranzi riietatud, vahetevahel ka valge-sinise-punase kirjuks, tänavatel käib tants ja trall ning igal pool on spontaannsed turud. Kõik võivad tänaval kõike müüa. Erinevates parkides ja platsidel on tasuta kontsertid kohalikelt artistidelt ning õlu voolab ojadena, mistõttu on ka palju purjus inimesi ning prahti. Pidu oli veel suurem kui eelneval päeval Londonis.
Meie Gleaga tegime hommikul omale omletti, käisime korra poes ja asusime linna poole. Ka meil olid muidugi oranzid riided seljas, hea tuju ja joogimoon kaasas! Linnas saime kokku Chrisiga, kellega terve päev koos jaurates, ühelt festivali platsilt teisele kõmpides, uusi ja vanu tuttavaid kohates, meeletult pilte tehes jõudiski päev õhtusse ja kaamera mälukaart sai märkamatult täis.
Kuna tegu on Kuningannapäevaga, siis suured tänavapidusetused said kella ühkeksa-kümne ajal läbi. Muidugi olis pärast seda mitmeid tasuisi pidusid ja pubid olid endiselt avatud. Meie jaoks vast kõige rahvarohkem ja uhkem pidu/kontsert oli Museumpleinil. Kuigi seal olid päev läbi erinevad esinejad, oli õhtu naelaks
Armin van Buuren. Kes teavad midagi tänapäeva tantsumuusikast, siis teavad nad ka ühtlasi, et ta on päris kõva tegija. Ütleme nii, et kui suusabaasis oleks tantsupidu ja Ivo Linna sinna esinema tuleks, siis see oleks ju päris kõva pidu. Armin van Buuren on ka sama kõva tegija. Eelmisel aastal oli seal platsil nautinud DJ Tiesto (samuti kõva tegija tantsumuusika vallas) esinemist üle 20 000 inimese. Tänavu oli vist isegi rohkem. Ühe kohaliku staari nägime veel ära, kes teeb vahel van Buureniga koostööd, VanVelzen. Väga popp meeslaulja Hollandis.
Jätsime Chrisiga hüvasti ja saime hetkeks veel kokku Ewoudiga. Ewoud viis meid öösel autoga koju ja mina jäin diivanile magama, et hommikul värisedes ärgata ja taibata, et mul ei ole tekki. Põõnasime ja loivasime õhtuni, et siis minna järgi oma sadamasse jäetud ratastele. Õnneks olid veel alles.
Aga kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis laen üles vähemalt mitme tuhande sõna jagu pilte:
 |
| Alguses |
 |
| Meie turvamees ja kaaslane Chris |
 |
| Oranz mass likkumas vist Leidsepleini suunas |
 |
| Töökaaslane Kari |
 |
| Veel oranzi massi |
 |
| Kanalitel käis sama suur pidu kui maismaal |
 |
| Elu läbi Glea prillide |
|
 |
| Armin van Buurenil |
 |
| 20 000 inimese seast leidsime ka mõned tuttavad |
 |
| VanVelzen |
 |
| Museumplein |
 |
| Leidsime ühise keele |
 |
| Käisime nina puuderdamas |
|
Pühapäeva õhtul tuli meile külla Ewoud, kes kahjuks lahkumispeole ei saa tulla. KURB! Vaatasime filmi ja puhusime niisama natukene juttu. Ütlen ausalt, et Ewoud on mu lemmikhollandlane ja nii kahju oli teda (vähemalt praegu) viimast korda näha. Pisar tuli silma :( Eks me siis koos Gleaga lennujaamas töiname, kui kõikide oma asjadega sinna üldse kohale jõuame.
Nii see lõpp vaikselt hiilib lähedale. Uni on vähemaks jäänud seetõttu, et pidevalt mõtleme tagasitulemisele. Ega tegelikult ei tahaks veel tulla. Kuigi ma tean, et Eestis on ka tore ja ma saan siia alati tagasi tulla. Vähemalt läksid siin ilmad külmemaks ja tuulisemaks. Aklimatiseerumine Eesti ühiskonda läheb selle arvelt lihtsamini. Ja puude/lillede õitsemist saan ka veelkord näha...
Peatse kohtumiseni,
Mae | |
| |
|
| | |
|
|
No comments:
Post a Comment