Head Vabariigi aastapäeva!!

Vabariigi terviseks!

Tahaks lennta, aga mitte eriti kõrgel

Enne kõige kirjutamist mainin, et minu aadress on:    Landsteinerstraat 4, 

                                                                                  1025 KR, Amsterdam

                                                                                 The Netherlands/Holland

Juhuks kui kellelgi on olnud mulle soov kirju ja postkaarte saata, kuid aadressi pole teadnud ning selletõttu on Hollandi jaoks ostetud margid niisama seisma jäänud! Või kui teil on kodus üle kondenspiima ja Eesti šokolaadikomme, millega ei ole midagi peale hakata, kuid ära ka ei taha visata... siis teadke, et Hollandi on inimesi kes just neid vajavad!

Nagu lubatud, on seekordne blogi Kaire (kolmandast) külaskäigust Amsterdami.

 Kaire saabus reedel 11.02.11 üheksa paiku keskjaama. Nagu alati, olin mina seal vastas.

Tervituskallid-musid edastatud, hakkasime kodu poole liikuma. Nagu tavaks saanud-praamiga üle jõe ning siis bussi peale.

Õhtul plaanisime naistega välja minna. Kaire, Glea ja mina kolmekesi linnapeal. Pärast väikest kehakinnitust hakkasime end valmis seadma. Kui me enda arvates piisavalt kobedad välja nägime ja mõni oli juba mitu korda riideid vahetanud, liikusime linna. Sihtkohaks oli Amsterdamned- see sama koht kus me käisime Patrickuga pärast peep show vaatamist. 

Teel sinna oli Gleal vaja vetsu minna. Mõeldud- tehtud, Glea läks toaletti New York Pizza'sse, kus ta vetsus kohtus ühe jutuka neiuga, kes tutvustas talle oma sõpra Taavit. Glea kohe alguses ei julgenud eesti keeles rääkima hakata, kuid siis küsis ikka, et kas sa oled ka eestlane. Ja oligi..ega Taavi vist mujal ei ole eriti tuntud nimi. Igatahes jällegi näide sellest, et igal pool leidub eestlasi (ja Amsterdamis kohe väga palju). Taavi muidu ise õpib hoopiski inglismaal ja oli nädalavahetuseks Amsterdami tulnud. 

Harilik burks

Pizza koha ees läksis meie teed lahku, sest Taavi pidi oma sõbrannaga mujale minema. Amsterdamned'is oli tore ja naisteõhtu võis kordaläinuks lugeda. Enne kojuminekut tehti väike peatus McDonaldsis (kus mina, võin ausalt öelda,ei söönud peale paari Kaire friikartuli mitte midagi muud). Koju läksime seekord ööbussiga, sest välja oli küllaltki jahe ning tibutas vihma.

Järgmisel hommikul põõnasime mõnuga. Ilm ei olnud endiselt ilusamaks läinud, seega me väga õue ei kiirustanud ka.

 Kui "kargud" alla saime liikusime Kairega jälle linnapeale. Käisime läbi ühest uuemast H&M poest ning Kaire tungival soovil läksime ka Wok to Walk'i sööma. Hea meel, et ma suutsin ka 

Kaire nakatada Wok to Walk'i headusega. ;)

Kaire valmis wokkima (kas te näete seda näljast pilku ta silmis :D)

Õhtu veetsime vaikselt kodus filmi ("The invention of Lying") vaadates, veini rüübates ning porgandit krõbistades (ok, ok.. oli krõpsu ka). 

Pühapäev (13.02.11)oli väga sümdmusterohke päev, vähemalt minu jaoks. Kaire rong Saksamaale pidi lahkuma  natukene enne kella seitset õhtul. Seega otsustasime päeval mööda linna ringi liikuda ja avastada mõnda kohta mida Kaire ei olnud varem näinud. Üheks kohaks oli jällegi Waterloo turg. Oli pühapäev ning ma oletasin, et pühapäev ometigi peaks ju turupäev olema. Päike paistis ja tomituuli ka ei olnud, mis oleksid võinud valged pulmakleidid ja neoonkirjud suusamobed lendu saata... juba etteruttaval võin öelda, et Waterloo turgu ei olnud  ma nii tühjane veel kunagi näinud. Mitte ühtegi putkat ei olnud avatud, täiesti väljasurnud. Ma tõesti ei saa Amsterdami turkommestest aru- mis kell ja mis päevadel see lahti on. Mna rumal eestlane, kes on harjunud Nõmme turul käima ja tean, et just laupäeval ja pühapäeval (hommikuti) on seal kõige magusam kauplemise aeg, ei tea ilmselgelt nendest lääne kommetest suurt midagi :D.

Aga nüüd päeva põhijuhtumiste juurde. Glea meiega ei ühinenud, seega sai Kaire tema ratast kasutada. Sõitsime ikka mööda tavalist teed sadamasse, kuid minu idee varem ära keerata ja mere ääres edasi sõita sai saatuslikuks. Olime just kohaliku mošee ees, et minna üle tee. Kaire jäi minust natukene tahapoole... keerasin vasakule, nägin lähenemas rollerit, karjatasin ning varsti lebasin maas- ratta, asfaldi ja elekrtiposti vahel. Üritasin püsti tõusta, kuid ei õnnestunud, sest nagu enne sai mainitud, olin natukene kinni jäänud. Kaire olevat oma ratta põõsasse visanud ja mulle appi tulnud. Järsku oli üldse kuidagi palju inimesi kohal. Osad vist tulid mošeest välja ning ju siis oli veel mõni jalakäija läheduses. 

Kõik toimus väga kiiresti ja tegelikult midagi väga hullu ei juhtunu. Kaire, kes seda kõike eemalt pealt nägi, jutustas juhtunust hoopis jubedamalt. Igatahes.. Ma keerasin vasakule, et minna üle tee ja siis roller sõitis mulle tagarattasse sellise hooga, et ma meetrijagu koos rattaga maast üles tõusin ning seejärel külg eest vasta posti lendasin, enne kui maandusin maha ja veel seal ka natukene libisesin. Väidetavalt oli ka roller eest katki läinud. 

Mina ajasin end teiste abiga võimalikult kiiresti püsti ja kinnitasin, et minuga on kõik korras. Küsisin ka rollerijuhilt, et kas temaga on kõik ok, kuid tema sai vist sellest asjast suurema ehmatuse ja kui nägi, et ma end püsti ajasin, kimas ta kohe minema. Pärast veel kohalikud küsisid , et miks sa ta minema lasid? Aga ma arvasin, et olin ise süüdi, sest ma ei näidanud soovi vasakule pöörata. Samas kui ma oleksin seda näidanud ja ikkagi keeranud, ei oleks midagi muutunud, sest roller kihutas ilmselgelt liiga kiiresti. Ta ei oleks ka siis jõudnud seisma jääda..võib-olla oleks mul hoopis piki kätt sõitnud.

Amsterdamis võivad rollerid sõita rattateel, kuid tihti on nad ülbed ja kihutavad. See ei ole normaalne, kui rattateel sõidetakse 30-40 km/h kiirusega.

Kõver ketas

Kui kahjud (välisel vaatlusel selgus, et mööda maad libisemisest olid natukene kahju saanud ka minu kingad) üle vaadatud ja jupid (tagalamp lendas juppideks ja ketikaitse ja tagumine porilaud  olid ka katki) kokku korjatud , liikusime Kairega sadama poole edasi. Natukese aja pärast tuli rattal kett maha. Üritasin seda ise tagasi panna, kuid selgus, et vastu posti ledamisest oli ketiketas (või kuidas iganes seda jullat nimetatakse, mille peal kett jookseb, see suurem) kõveraks läinud. 

Kuna suund oli niikuinii Waterloo turg, siis otsustasin seal oma ratta korda teha lasta. Ja nagu te juba teate, oli turg täiesti tühi!

Nii me siis lonkisime mööda tühja turgu linna poole tagasi. Tee peal jäi meie kõrval seisma üks furgoon, millest astus välja mees ning pakkus abi ratta parandamisel. Aga kui ta nägi, et niisama see kett peale ei jää ning tal tööriistu kaasas ei olnud, ei saanud ta mind kahjuks rohkem aidata.

Õnnetuse tõttu olid meie plaanid linna rohkem näha nurjunud, sest et Kairel oli veel vaja pakkida ja minul vaja süüa teha, et Kaire tühja kõhuga kodupoole ei peaks minema hakkama.  Keerasimegi otsa ringi ja liikusime Waterloo turult Dam Square suunas, et Amsterdamist veel viimast võtta. Kaire ostis omale päikeseprillid ja veel mõned nipet-näpet asjad. 

Rongijaama poole liikudes meenus mulle, et tegelikult on seal samas ju ka üks remondikoht, kuhu võiks sisse hüpata. Miks see mulle varem meelde ei tulnud, siis me ei oleks pidanud rattad käekõrval mööda linna liikuma vaid oleksime võinud sõita. Seal väänas remondimees viie euro eest ketta sirgeks.

Sõit praami peale võis alata. 

Kodus viskasin vee pilgu peale kehalistele vigastustele. Põlve peal oli kaks marrastust (kuid teksad olid terved) ja natukene allpool oli peale vajutades valus, kuid sinikat veel ei paistnud. Õnneks väga tumedat sinikat ei tulnud ka. Järgmisel päeval hakkas vasak käsi valutama ( see sama mille peale ma maanudsin) ja natukene andis tunda ka sabakont. Nüüdseks on juba kõik korras, põlve peal on veel näha kahte väikest laiku. Õnnelik õnnetus kokkuvõttes, kuid seljatagant lähenevate rollerite häält kuuldes läheb südame alt ikka jahedaks.

Rattur Kaire

Kodus tegin  meile süüa, Kaire pakkis oma asjad ning liikusime rongijaama poole jällegi, et jätta hüvasti.
Kairet oli jällegi väga tore näha. Ehk õnnestub mul kevadepoole talle külla minna.

Nii see aeg lippab. Varsti on märts ja siis juba aprill, ehk siis saab kool läbi ja varsti peab koju Eestisse tulema. Mulle sobib, et ma ühest soojast kohast teise liigun, loodetavasti on selleks ajaks juba Eestist hanged kadunud ja võib vabalt suvekingadega ringi liikuda!

Aga vahepeal veel ilusatest kevadilmadest Amsterdamist. Ühel ilusal päeval, kui päike paistis, linnud laulsid ja kraadiklaas oli ka päris mitu pügalat üle nulli, otsustasime me Gleaga kodus istumise asemel linna avastada. Kuigi oleme siin juba mitu kuud elanud, ei ole me veel eriti turistile tavategevusi teinud. Esiteks on siin paljud muuseumipiletid väga kallid, teiseks oleme me kahekesi küllaltki laisad.

Otsustasime minna sellistesse kohtadesse, kus raha maksma ei pea, kuid turistikogemuse saab ikka. Üheks selliseks kohaks on Bejinghof, ehk siis Pekingi aed, mis koosneb ilusatest majadest ja ühest vanast inglise kirkikust. Meie õnneks oli tol päeval kirik turistidele avatud. Meid võttsi vastu sõbralik valvetädi, kes juhatas meid ükse juurde, kus küjes rippusid erinevates keeltes infolehed. Me olime kindlad, et eestikeelset neil ei ole, sest paljud siinsed ei tea meie väikeriigi olemasolust midagi. Miks peaks siis mingis väikeses kirikus olema eestikeelne infoleht... meie üllatus oli suur, kui vastu vaatas eesti lipp ja sulaseges eesti keeles kirjutatud info. Tuju läks kohe paremaks.  Kirik üle vaadatud, liikusime ringi veel hoovi peal ja imetlesime ilsaid maju ja tegime turistipilte.

Vasakule viltu

Orel

Ilmselgelt pean ma kiiremini jooksma!

 Kodus istusime veel tagaaias päikese käes ja natutisime tõeliselt ilusat kevadilma!  

Tervitused Eestisse kõikidele toredatele eestlastele!!

Mae

If you meet them, can you read them?!

Palju aega on möödunud viimasest sissekandest ning vahepeal on ka palju juhtunud. Kõik kes on tuttavad Mariti blogiga, teavad mis vahepeal juhtus kui mõned Raed, lisaks minule, Amsterdami saabusid. 

Marit ja Kaie külastasid mind ja Glead 2-6. veebruarini. Aeg oli küll lühike aga siiski väga lõbus. Nalja ja naeru jagus rohkem kui rubla eest.

Kaie ja Marit saabusid teisel veebruaril läbi (kuuldavasti külma) Riia lennujaama. Mina olin neil lennujaamas koos kohalike vahvlitega vastas, et teha üleminekt Eesti oludest Amsetrdami (Hollandi) oludesse hõlpsamaks. Vähemalt ei läinud ma neile kanepisuitsuga vastu. Rongipiletid olin ma neile juba enne soetanud, nii et teekond kodu poole võis alata. 

Kodus sai kohvritest Eestist külakostiks kaasa toodud must leib ja Vana Tallinn lahti pakitud, natukene söödud  ning siis läksime linna avastama. Glea meiega seekord ei ühinenud, mistõttu saime kasutada tema ratast. Amsterdamis on ikka õige ratastega sõita.. Kaie, kui kõige kergem Rae, istus pakiraamil. Midagi erilist me väga ei teinud- jätsime rattad parklasse ja jalutasime linna peal ringi. Marit ja Kaie ostsid mõned magnetid ja postkaardid. Postkaardid täideti õhul lihtlausetega ära ja järgmisel päeval sai need posti pandud. 

Esimesel päeval kodu poole minnes hüppasime ka kohalikust poest läbi, et õhtusöögi tarbeks toitu varuda. Kuna mu rattal ei ole korvi, tuli leida muud moodused toidu transportimiseks. Allpool stiilinäide:

Kana pakiraamil

Küpsetasime ka brownieseid (ilma kanepi ja hashita).Õhtu õppes Raeda jaoks traditsioonilise Bismarcki kaardimänguga (ja täis kõhuga).

Järgmisel päeval (3.02.11) oli väljas superilus päikseline ilm. Seekord oli plaanis kohalik kanalituur. Paadiga mööda kanaleid sõites tutvusime Amsterdami (ja Hollandi) ajalooga, nägime tähtsaid maju, asutusi ning muid toredaid kohti. Tuur kestis natukene üle tunni aja, praam oli mõnus ja soe, ning mina oleksin võinud seal veel loksuda, kuid kahjuks ei lubata.

Pärast paadituuri jalutasime linnapeal, käisime kookidega maiustamas ja tutvusime kohaliku Hiinalinnaga. Hiinalinna mineku ajaks liitus meiega ka Glea. 

Täna sööme kooki, homme sööme kooki..

Kuigi kõhud ei olnud veel tühjad, ning kook oli arvatavasti alles poolel teel makku, otsustasime me siiski pisut keha kinnitada. Menüüs seekord kohalikud friikartulid, mida võib julgelt nimetada üheks Hollandi rahvustoiduks. Neile ikka väga, väga meeldivad friikarulid erinevas suuruses ja kujus, lisaks veel vähemalt kümme erinevat varianti kastmeid. Nämm, nämm.. üldiselt ma väga suur friikartulite sõber ei ole aga kohalikke kombeid tuleb austada!

Õhtul tõusid Amsterdamis tormituuled. Netist lugedes  selgus, et tuulekiirus võib kohati tõusta kuni 80 km/h. Akna taga paistis küll umbes sama kõva tuul olevat. Me ei lasknud end kõvast tuulest väga palju häirida ning sättisime magama.

Kolmanda päeva (4.02) hommikul oli tuul akna taga endiselt väga võimas. Lennukite müra kostis kuidagi eriti kõvasti, sest ilmselgelt oli neil sellise tuulega õhkutõusmisel raskusi. Tundsime hirmu, et mõni lennuk ehk meile kaela sajab (õnneks seda ei juhtunud).

Päevaplaan nägi ette Nemo külastust. Nemo on kohalik teaduskeskus mida võiks võrrelda meie oma Ahaa keskusega. Kuigi Amsterdami oma on mõõtmetelt suurem. 

Nemo on minu koht. Seal on ,erinevalt uhketest butiikidest ja poodisest, kõige näppimine ja omal käel tundmine lubatud. Jess.. Igatahes.. seal veetsime terve pika päeva ja kõik oli väga põnev. Sai teha erinevaid teste, õppida inimaju ja -keha tundma, teha suuri seebimulle, katsetada füüsika ja elektriga, näha 3D kino, saime teada mis juhtub inimkehaga puberteedi ajal, õppisime uusi seksipoose (koos puberteedi ja muu seesugusega oli seal väljapanek ka seksi kohta). Kahjuks oli tugeva tuule tõttu suletud viienda korruse katuseterass, kuhu ma kindlasti  mõnel ilusal päeval niisama lähen!!

Kui ma ühes kohas tegin arvutil testi, ma ei mäleta mis see täpselt oli, aga umbes kas sa oled hea suhteinimene vms. Midagi sellist igatahes, kus tuleb vastata oma heaolu järgi. Üks väike tüdruk, kes minu kõrval istus, spikerdas kogu selle testi minu pealt maha :D Ta vist ise ei osanud veel lugeda ja siis ta kord istus minu kõrval, vaatas millise vastusevariandi ma valin ning siis läks ja vajutas oma ekraanil sama variandi. Väga vahva väike tegelane.
Ma arvan, et Nemosse lähen ma veel millalgi tagasi. Erinevalt paljudest teistest kohtadest Amsterdamis, kehtib seal ka tudengi soodustus, ning pileti eest ei pea hingehinda maksma. 

Mõned pildimeenutused Nemost:

Teel Neomosse

Nemos tarkuse omandamine tegi kõhu väga tühjaks, seega otsustasime linnapeale sööma minna. 

Valikuid oli mitmeid ja mina ei teadnud täpselt mida ma ise tahan, kuid soov oli näidata turistidele mõnda oma lemmiksöögikohta. Eriti kõva tuult trotsides ja kergelt viltu kõndides jõudsime lõpuks Wok to Walk'i. Ka sel korral ei pidanud me pettuma selle headuses. Kunagi kui ma oskan, siis toon Wok to Walk'i Eestisse ka. Arvan, et meil on kohe kindlasti ühet sellist kohta linnapeal vaja!

 Kõhud riisist, nuudlitest ja juurikatest täis pugitud liikusime punaste laternate rajooni. Kuigi me olime sealt varem juba korduvalt läbi jalutanud ei teinud ma neile täielikku tuuri. Reede õhtul oli seal ka rohkem inimesi nii akendel kui ka tänavatel. Ning lõppkokkuvõttes ongi seal põnevam käia pimedamal ajal, siis kui laternate punasust on rohkem näha. 

Ma ei tea kas neile oli see kultuurišokk ja või mitte, kuid kindlasti uus ja omalaadne kogemus, sest Eestis (ja Londonis) midagi sellist ei näe. Kui kõikides suurustes, värvides ja pikkustes poolpaljad naised (ja mõned ka mehed, kes nägid välja nagu naised) üle vaadatud liikusime taaskord kesklinna poole. 

Jalutasime ringi ja ma õhtasin Maritit ning Kaiet maitsma veel üht kohalikku rooga- vahvleid. Sellised paksud ja šokolaadiga, mis tehakse soojaks, šokolaad sulab peal ja need on megamagusad. Nagu võis arvata, siis K&M kiitsid need heaks. Etteruttavalt võib öelda, et need ei olnud nende viimased soojad vahvlid Amsterdamis.

Teel koju astusime sisse ka kohalikku muusikapoodi, kus küll esimesest korrusest heast muusikast me kaugemale ei jõudnud, kuigi seal oli vist vähemalt ühtekokku neli korrust. Kaie ostis omale ka mõned plaadid. 

Kuigi õhtutund ei olnud veel väga hiline, olid meie jalad juba küllaltki väsinud ning me otsustasime kodupoole liikuma hakata.

Centralist läksime praamiga üle mere ja seal pidime veel veerand tundi jahedat tuult kannatades bussi ootama. Kuid, et ootamisaeg põnevamalt läheks, otsustasime kasutada kohalike kujude abi.

Kohalike poistega jalkat mängimas

 Õhtu lõppes jällegi Bismarcki mänguga ning kõva tuulekohina saatel uinudes.

Järgmisel päeval (5.02), mis oli ühtlasi  Mariti ja Kaie viimane täispikk päev Amsterdamis, otsustasime ma kodust varakult välja  minna, et saada aimu ühest õigest turupäevast Waterloopleinil. 

Endiselt tugeva tuule tõttu kahtlustasin ma, et turul võib olla vaikne päev ja nii see oligi. Turg ei olnud oma tavapärases kirjus olekus. Ma ei tea kas see oli varajase tunni tõttu (kuigi kell oli juba üle 11ne, mis peaks turu jaoks olema täiesti paras aeg) või siiski pigem tuule süü, sest lahtistel lettidel olevad asjad on sellise maruga kerged lendama. 

Kerge pettumus hinges liikusime Waterloo turult lilleturule. Enne lilleturule jõudmist astusime läbi English Bookstore'ist, kus võis leida erinevaid ingliskeelseid raamatuid. Ilmselgelt pean ma sinna tagasi minema ja nii mõnegi kokaraamatu endaga kaasa viima. 

Tundub, et meie reisidel on juba kindel muster kujunemas- raamatupood, turg, muusikapood. Nagu oli Londonis, nii ka Amsterdamis, aga see on vahva, sest mööda suuri raamatupoode, kus on soodukad, on tore ringi kolada.

Lilleturg oli enamvähem kohe raamatupoe kõrval. Sai ka seal natukene ringi kolatud ja mõned sibulad/seemned ostetud. Kõige märkimisväärsemad ehk herneseemned, mis suureks kasvades peaksid olema seest rohelised, nagu avalised herned ning kaun lillakaspunane. Väga põnev igatahes.Loodame, et need saavad Viru-Jaagupi viljakasse mulda maha istutatud ja suve teise kuu lõpupoole on  neid lillarohelisi herneid võimalik mekkida. Ootan põnevusega.

Väike tükike lilleturust

 Pärast lilleturgu liikusime Leidsepleini poole, ehk siis meelelahtuskeskuse suunas. Tee peale jäi meil nii mõnigi vahva pood. Nagu näiteks suur kommipood, kust lahkusime külla tühjade kätega, kuid mõned värvilised pildid sai tehtud. Hoolimata sellest, et lihavõttepühad on veel kaugel, müüakse siin juba hoolega igasuguseid šokolaadimunakesi ja jäneseid.

šokolaadimunad!!

Kommid siin ja kommid seal

Kommide asemel otsustasime keha kinnitada hoopiski vahvlitega. Astusime sisse Australian Homemade'i, kus pakutakse erinevaid värskelt valmistatud jäätiseid, komme, jooke ja vahvleid. Vahvlid ei ole tavalised, mis kuskilt tävanalt osta saab ja siis niisama lihtsalt soojaks lastakse, vaid need tehakse kohapeal värskelt valmis. Lisandiks saab paluda šokolaadi, vahukoort, siirupit ning valikul ka kuumi kirsse (kahjuks sel hetkel kuumi kirsse ei olnud).Niisama šokolaadi ja tuhksuhkruga vahvlid maitsesid ka superhästi!

Vahvel enne..

...ja pärast!

Kui Leidseplein sai üle vaadatud hakkasime kodu poole liikuma.

Kodus valmistasin traditsioonilist Hollandi toitu ehk siis kartuliputru kapsaga ja kõrvale Rookworst'i ehk siis kergelt suitsutatud sardell, kuid palju, palju parem. Toit maitses hästi ning kõht sai täis.

Õhtune plaan nägi ette Patricku soolaleivale minekut. 

Sättisimegi end neljakesi valmis ning liikusime bussi ning trammiga Patricku kodukohta, kus Kaie ja Marit said imetleda Glea ja  minu imelist maalritööd seintel ning tutvuda meie kohalikke sõpradega. Loodan, et neil oli tore. Kohalikel oli kindlasti hea meel veel rohkem kauneid Eesti neidusid nähes!

Eestlased hõivasid ühe diivani

Kohalikega lõimumas. Marit, Mae ja Ewoud

Peolt koju tulime jala..kokkuvõttes vist umbes tund aega, sest meie Gleaga ei teadnud täpselt kuidas Patricku juurest keskjaama jõuda. Arvatavasti tegime väikese ringi, kuid hilisõhtune või siis pigem varahommikune jalutuskäik ei tee kellelegi paha.

Kodus pugesime magama, et hommikul värskena üles ärgata.

Nagu ma olin Maritile ja Kaiele lubanud, küpsetasin hommikusöögiks pannkooke, mis maasikamoosi ja külma piigama kiiresti kõhtu kadusid. Marit ja Kaie viisid lõpuni pakkimise ning siis asusimegi rongijaama poole teele, et K&M saaksid taaskord Läti poole lennata. Lennujaama ma seekord kaasa ei läinud ja meie pisarate, kallistustej a musidega ülekülvatud hüvastijätt toimus rongiplatvormil 13a.

Kuuldavasti jõudsid Marit ja Kaie ilusasti koju ja ka mina jõudsin rongijaamast ilusasti oma koju.

Mariti ja Kaie külaskäik oli äärmiselt meeldiv ja lõbus, kahju, et nad nii lühikest aega olid.

Pärast K&M lahkumist pidin veel nädalakse koolis käima, et siis reedel  11.02 minna rongijaama vastu Kairele!

  Aga sellest järgmises blogis, sest praegune sissekanne sai ilmselgelt liiga pikk. Isegi minul võtab siit kirjavigade otsimine tükk aega..niiet ärge pahandage, kui leiate siit lugedes vigu, sest ka mina ise loen seda mitu korda läbi ja eks ma siis aegamisi parandan.

Tot ziens ja olge tublid!

Ärge ära külmuge!

Mae

Juhtumised Amsterdamis, mis on õigel ajal unustustehõlma vajunud ehk siis kuidas Mae oma tagumikuga maailma päästis...

..see juhtus ühel udusel ja pisut vihmasel jaanuri päeval, kui me Gleaga veel Haarlemis Chrisi juures elasime ja vahepeal Patrickul abiks remonti tegemas käisime. Ükspäev (ütleme, et see üks päev oli 15.01) läksime kõik neljakesi- Glea, Patrick, Chris ja mina Amsterdami IKEA-sse. Patrickul oli oma korteri jaoks vaja osta lampe, kardinaid, veel lampe, lambanahka voodi ette ja muud nipet-näpet asju. Kui ostutuur oli läbi ja Patricku pangakaart tühjaks imetud, liikusime autoparkla suunas. Olime ennast kõik ilusasti eskalaatori peale sättinud (selline kaldtee nagu Järve Selveris, ilma astmeteta), kui järsku oli kuulda seljatagant karjumist , metallimüra, väikeste rataste rullumist, pauke ja sädemed lendasid. Meie järel oli eskalaatorile astunud üks pere, kus väike poeg (u 2 aastane ehk) oli kärus ja paar aastat vanem tütar hoidis käru. Ilmselgelt ei suutnud see väike tüdruk endast kaks korda suuremat käru koos oma väikese vennaga kinni hoida ja koos sellega (pigem selle küljes rippudes) liikusid nad välgukiirusel eskalaatorist alla. Vanemad ei jõudnud ka eriti reageerida ning kui meie seljataha vaatasime, toimus hetke pärast kokkupõrge - minu tagumiku ja käru vahel. Ilmselgelt oli minu kannikapekk heaks pehmenduseks ja päästis suurematest traumadest, sest muidu oleksid õde-venda hollandlased vastu seina põrganud. 

Väike tüdruk sai vist käruga küll vastu hambaid ja väike poiss kukkus kärus pikali, kuid midagi hullu ei juhtunud. Ja kõik tänu minu suurele tagumikule! Isegi Chris ütles, et vaata kui hea ,et sul suur tagumik on :D. Kuigi ma nüüd seda komplimendina ei võtnud päris..

Igas sadamas on vähemalt kaks eestlast (see lause ei olnud kül täpselt nii öeldud, kuid las me eestlased usume, et see nii oli). Ilmselgelt ei ole see (meie jaoks) kuulus Hemingway lause nii mööda öeldud ( ja lause ei pärine mitte raamatust "Vanamees ja meri" vaid hoopiski ühest vähem tuntud raamatust "To have and Have not"). Igatahes.. seisime meie Gleaga praamipeatuses oma rataste seljas ja ootasime praami. Rääkisime ühest laulust mis meid kummitas ja siis arutlesime teemal, mis võiks mõelda kajakas, kes istus praami ajatabloo peal. Dialoog oli umbes selline: " Ei tea mida kajakas mõtlevad, ta paistab seal üleval nii asjaliku näoga?!" "Ma ei usu, et nad mõtlemiseks võimelised on." " Niikuinii arutab seal omaette, et kellel pähe sittuda." (Animeeritud kajakahäälega) " No ma vaatan, et see üks seal musta mütsiga, talle võiks pähe lasta ja siis see halli kapuutsiga ka, teeks ühe väikese tiiru, laseks täis..ja jah." jne. Meil oli igatahes sellel varajasel hommikutunnil küllaltki lõbus. Hetk hiljem astus meie juurde mees, kes lausus sulaselges eesti keeles: " Et eestlased olete jah?"

Mõlemal käis kiiruga peast läbi just eelnevalt räägitu ja vägisu tuli muie näole. See on nagu Murphy seadus, kui sa räägid mingit lolli juttu välismaal, siis võib loota, et kuskil läheduses on üks kaasmaalane, kes seda juttu pealt kuuleb. Nüüd oleme ettevaatlikumad ja praamipeatuses seisame nurgas, nii, et keegi meie seljataga seista ei saa, et siis tasakesi ligi hiilida. Lolli jutu ajamist me ei jäta!

Rääkimata lugudest veel niipalju, et me ükskord sõime Gleaga hashbrowniet.

Nüüd on Marit ja Kaie siin. Saime juba täna (02.02) paar head kõhutäit naerda! Loodame, et kõhulihaste trenn jätkub ka järgnevatel päevadel.

Doei, doei, 

  Mae