Mokumis: Tahaks lennta, aga mitte eriti kõrgel

Enne kõige kirjutamist mainin, et minu aadress on: Landsteinerstraat 4,

1025 KR, Amsterdam

The Netherlands/Holland

Juhuks kui kellelgi on olnud mulle soov kirju ja postkaarte saata, kuid aadressi pole teadnud ning selletõttu on Hollandi jaoks ostetud margid niisama seisma jäänud! Või kui teil on kodus üle kondenspiima ja Eesti šokolaadikomme, millega ei ole midagi peale hakata, kuid ära ka ei taha visata... siis teadke, et Hollandi on inimesi kes just neid vajavad!

Nagu lubatud, on seekordne blogi Kaire (kolmandast) külaskäigust Amsterdami.

Kaire saabus reedel 11.02.11 üheksa paiku keskjaama. Nagu alati, olin mina seal vastas.

Tervituskallid-musid edastatud, hakkasime kodu poole liikuma. Nagu tavaks saanud-praamiga üle jõe ning siis bussi peale.

Õhtul plaanisime naistega välja minna. Kaire, Glea ja mina kolmekesi linnapeal. Pärast väikest kehakinnitust hakkasime end valmis seadma. Kui me enda arvates piisavalt kobedad välja nägime ja mõni oli juba mitu korda riideid vahetanud, liikusime linna. Sihtkohaks oli Amsterdamned- see sama koht kus me käisime Patrickuga pärast peep show vaatamist.

Teel sinna oli Gleal vaja vetsu minna. Mõeldud- tehtud, Glea läks toaletti New York Pizza'sse, kus ta vetsus kohtus ühe jutuka neiuga, kes tutvustas talle oma sõpra Taavit. Glea kohe alguses ei julgenud eesti keeles rääkima hakata, kuid siis küsis ikka, et kas sa oled ka eestlane. Ja oligi..ega Taavi vist mujal ei ole eriti tuntud nimi. Igatahes jällegi näide sellest, et igal pool leidub eestlasi (ja Amsterdamis kohe väga palju). Taavi muidu ise õpib hoopiski inglismaal ja oli nädalavahetuseks Amsterdami tulnud.

Harilik burks

Pizza koha ees läksis meie teed lahku, sest Taavi pidi oma sõbrannaga mujale minema. Amsterdamned'is oli tore ja naisteõhtu võis kordaläinuks lugeda. Enne kojuminekut tehti väike peatus McDonaldsis (kus mina, võin ausalt öelda,ei söönud peale paari Kaire friikartuli mitte midagi muud). Koju läksime seekord ööbussiga, sest välja oli küllaltki jahe ning tibutas vihma.

Järgmisel hommikul põõnasime mõnuga. Ilm ei olnud endiselt ilusamaks läinud, seega me väga õue ei kiirustanud ka.

Kui "kargud" alla saime liikusime Kairega jälle linnapeale. Käisime läbi ühest uuemast H&M poest ning Kaire tungival soovil läksime ka Wok to Walk'i sööma. Hea meel, et ma suutsin ka

Kaire nakatada Wok to Walk'i headusega. ;)

Kaire valmis wokkima (kas te näete seda näljast pilku ta silmis :D)

Õhtu veetsime vaikselt kodus filmi ("The invention of Lying") vaadates, veini rüübates ning porgandit krõbistades (ok, ok.. oli krõpsu ka).

Pühapäev (13.02.11)oli väga sümdmusterohke päev, vähemalt minu jaoks. Kaire rong Saksamaale pidi lahkuma natukene enne kella seitset õhtul. Seega otsustasime päeval mööda linna ringi liikuda ja avastada mõnda kohta mida Kaire ei olnud varem näinud. Üheks kohaks oli jällegi Waterloo turg. Oli pühapäev ning ma oletasin, et pühapäev ometigi peaks ju turupäev olema. Päike paistis ja tomituuli ka ei olnud, mis oleksid võinud valged pulmakleidid ja neoonkirjud suusamobed lendu saata... juba etteruttaval võin öelda, et Waterloo turgu ei olnud ma nii tühjane veel kunagi näinud. Mitte ühtegi putkat ei olnud avatud, täiesti väljasurnud. Ma tõesti ei saa Amsterdami turkommestest aru- mis kell ja mis päevadel see lahti on. Mna rumal eestlane, kes on harjunud Nõmme turul käima ja tean, et just laupäeval ja pühapäeval (hommikuti) on seal kõige magusam kauplemise aeg, ei tea ilmselgelt nendest lääne kommetest suurt midagi :D.

Aga nüüd päeva põhijuhtumiste juurde. Glea meiega ei ühinenud, seega sai Kaire tema ratast kasutada. Sõitsime ikka mööda tavalist teed sadamasse, kuid minu idee varem ära keerata ja mere ääres edasi sõita sai saatuslikuks. Olime just kohaliku mošee ees, et minna üle tee. Kaire jäi minust natukene tahapoole... keerasin vasakule, nägin lähenemas rollerit, karjatasin ning varsti lebasin maas- ratta, asfaldi ja elekrtiposti vahel. Üritasin püsti tõusta, kuid ei õnnestunud, sest nagu enne sai mainitud, olin natukene kinni jäänud. Kaire olevat oma ratta põõsasse visanud ja mulle appi tulnud. Järsku oli üldse kuidagi palju inimesi kohal. Osad vist tulid mošeest välja ning ju siis oli veel mõni jalakäija läheduses.

Kõik toimus väga kiiresti ja tegelikult midagi väga hullu ei juhtunu. Kaire, kes seda kõike eemalt pealt nägi, jutustas juhtunust hoopis jubedamalt. Igatahes.. Ma keerasin vasakule, et minna üle tee ja siis roller sõitis mulle tagarattasse sellise hooga, et ma meetrijagu koos rattaga maast üles tõusin ning seejärel külg eest vasta posti lendasin, enne kui maandusin maha ja veel seal ka natukene libisesin. Väidetavalt oli ka roller eest katki läinud.

Mina ajasin end teiste abiga võimalikult kiiresti püsti ja kinnitasin, et minuga on kõik korras. Küsisin ka rollerijuhilt, et kas temaga on kõik ok, kuid tema sai vist sellest asjast suurema ehmatuse ja kui nägi, et ma end püsti ajasin, kimas ta kohe minema. Pärast veel kohalikud küsisid , et miks sa ta minema lasid? Aga ma arvasin, et olin ise süüdi, sest ma ei näidanud soovi vasakule pöörata. Samas kui ma oleksin seda näidanud ja ikkagi keeranud, ei oleks midagi muutunud, sest roller kihutas ilmselgelt liiga kiiresti. Ta ei oleks ka siis jõudnud seisma jääda..võib-olla oleks mul hoopis piki kätt sõitnud.

Amsterdamis võivad rollerid sõita rattateel, kuid tihti on nad ülbed ja kihutavad. See ei ole normaalne, kui rattateel sõidetakse 30-40 km/h kiirusega.

Kõver ketas

Kui kahjud (välisel vaatlusel selgus, et mööda maad libisemisest olid natukene kahju saanud ka minu kingad) üle vaadatud ja jupid (tagalamp lendas juppideks ja ketikaitse ja tagumine porilaud olid ka katki) kokku korjatud , liikusime Kairega sadama poole edasi. Natukese aja pärast tuli rattal kett maha. Üritasin seda ise tagasi panna, kuid selgus, et vastu posti ledamisest oli ketiketas (või kuidas iganes seda jullat nimetatakse, mille peal kett jookseb, see suurem) kõveraks läinud.

Kuna suund oli niikuinii Waterloo turg, siis otsustasin seal oma ratta korda teha lasta. Ja nagu te juba teate, oli turg täiesti tühi!

Nii me siis lonkisime mööda tühja turgu linna poole tagasi. Tee peal jäi meie kõrval seisma üks furgoon, millest astus välja mees ning pakkus abi ratta parandamisel. Aga kui ta nägi, et niisama see kett peale ei jää ning tal tööriistu kaasas ei olnud, ei saanud ta mind kahjuks rohkem aidata.

Õnnetuse tõttu olid meie plaanid linna rohkem näha nurjunud, sest et Kairel oli veel vaja pakkida ja minul vaja süüa teha, et Kaire tühja kõhuga kodupoole ei peaks minema hakkama. Keerasimegi otsa ringi ja liikusime Waterloo turult Dam Square suunas, et Amsterdamist veel viimast võtta. Kaire ostis omale päikeseprillid ja veel mõned nipet-näpet asjad.

Rongijaama poole liikudes meenus mulle, et tegelikult on seal samas ju ka üks remondikoht, kuhu võiks sisse hüpata. Miks see mulle varem meelde ei tulnud, siis me ei oleks pidanud rattad käekõrval mööda linna liikuma vaid oleksime võinud sõita. Seal väänas remondimees viie euro eest ketta sirgeks.

Sõit praami peale võis alata.

Kodus viskasin vee pilgu peale kehalistele vigastustele. Põlve peal oli kaks marrastust (kuid teksad olid terved) ja natukene allpool oli peale vajutades valus, kuid sinikat veel ei paistnud. Õnneks väga tumedat sinikat ei tulnud ka. Järgmisel päeval hakkas vasak käsi valutama ( see sama mille peale ma maanudsin) ja natukene andis tunda ka sabakont. Nüüdseks on juba kõik korras, põlve peal on veel näha kahte väikest laiku. Õnnelik õnnetus kokkuvõttes, kuid seljatagant lähenevate rollerite häält kuuldes läheb südame alt ikka jahedaks.

Rattur Kaire

Kodus tegin meile süüa, Kaire pakkis oma asjad ning liikusime rongijaama poole jällegi, et jätta hüvasti.
Kairet oli jällegi väga tore näha. Ehk õnnestub mul kevadepoole talle külla minna.

Nii see aeg lippab. Varsti on märts ja siis juba aprill, ehk siis saab kool läbi ja varsti peab koju Eestisse tulema. Mulle sobib, et ma ühest soojast kohast teise liigun, loodetavasti on selleks ajaks juba Eestist hanged kadunud ja võib vabalt suvekingadega ringi liikuda!

Aga vahepeal veel ilusatest kevadilmadest Amsterdamist. Ühel ilusal päeval, kui päike paistis, linnud laulsid ja kraadiklaas oli ka päris mitu pügalat üle nulli, otsustasime me Gleaga kodus istumise asemel linna avastada. Kuigi oleme siin juba mitu kuud elanud, ei ole me veel eriti turistile tavategevusi teinud. Esiteks on siin paljud muuseumipiletid väga kallid, teiseks oleme me kahekesi küllaltki laisad.

Otsustasime minna sellistesse kohtadesse, kus raha maksma ei pea, kuid turistikogemuse saab ikka. Üheks selliseks kohaks on Bejinghof, ehk siis Pekingi aed, mis koosneb ilusatest majadest ja ühest vanast inglise kirkikust. Meie õnneks oli tol päeval kirik turistidele avatud. Meid võttsi vastu sõbralik valvetädi, kes juhatas meid ükse juurde, kus küjes rippusid erinevates keeltes infolehed. Me olime kindlad, et eestikeelset neil ei ole, sest paljud siinsed ei tea meie väikeriigi olemasolust midagi. Miks peaks siis mingis väikeses kirikus olema eestikeelne infoleht... meie üllatus oli suur, kui vastu vaatas eesti lipp ja sulaseges eesti keeles kirjutatud info. Tuju läks kohe paremaks. Kirik üle vaadatud, liikusime ringi veel hoovi peal ja imetlesime ilsaid maju ja tegime turistipilte.