If you meet them, can you read them?!

Palju aega on möödunud viimasest sissekandest ning vahepeal on ka palju juhtunud. Kõik kes on tuttavad Mariti blogiga, teavad mis vahepeal juhtus kui mõned Raed, lisaks minule, Amsterdami saabusid. 

Marit ja Kaie külastasid mind ja Glead 2-6. veebruarini. Aeg oli küll lühike aga siiski väga lõbus. Nalja ja naeru jagus rohkem kui rubla eest.

Kaie ja Marit saabusid teisel veebruaril läbi (kuuldavasti külma) Riia lennujaama. Mina olin neil lennujaamas koos kohalike vahvlitega vastas, et teha üleminekt Eesti oludest Amsetrdami (Hollandi) oludesse hõlpsamaks. Vähemalt ei läinud ma neile kanepisuitsuga vastu. Rongipiletid olin ma neile juba enne soetanud, nii et teekond kodu poole võis alata. 

Kodus sai kohvritest Eestist külakostiks kaasa toodud must leib ja Vana Tallinn lahti pakitud, natukene söödud  ning siis läksime linna avastama. Glea meiega seekord ei ühinenud, mistõttu saime kasutada tema ratast. Amsterdamis on ikka õige ratastega sõita.. Kaie, kui kõige kergem Rae, istus pakiraamil. Midagi erilist me väga ei teinud- jätsime rattad parklasse ja jalutasime linna peal ringi. Marit ja Kaie ostsid mõned magnetid ja postkaardid. Postkaardid täideti õhul lihtlausetega ära ja järgmisel päeval sai need posti pandud. 

Esimesel päeval kodu poole minnes hüppasime ka kohalikust poest läbi, et õhtusöögi tarbeks toitu varuda. Kuna mu rattal ei ole korvi, tuli leida muud moodused toidu transportimiseks. Allpool stiilinäide:

Kana pakiraamil

Küpsetasime ka brownieseid (ilma kanepi ja hashita).Õhtu õppes Raeda jaoks traditsioonilise Bismarcki kaardimänguga (ja täis kõhuga).

Järgmisel päeval (3.02.11) oli väljas superilus päikseline ilm. Seekord oli plaanis kohalik kanalituur. Paadiga mööda kanaleid sõites tutvusime Amsterdami (ja Hollandi) ajalooga, nägime tähtsaid maju, asutusi ning muid toredaid kohti. Tuur kestis natukene üle tunni aja, praam oli mõnus ja soe, ning mina oleksin võinud seal veel loksuda, kuid kahjuks ei lubata.

Pärast paadituuri jalutasime linnapeal, käisime kookidega maiustamas ja tutvusime kohaliku Hiinalinnaga. Hiinalinna mineku ajaks liitus meiega ka Glea. 

Täna sööme kooki, homme sööme kooki..

Kuigi kõhud ei olnud veel tühjad, ning kook oli arvatavasti alles poolel teel makku, otsustasime me siiski pisut keha kinnitada. Menüüs seekord kohalikud friikartulid, mida võib julgelt nimetada üheks Hollandi rahvustoiduks. Neile ikka väga, väga meeldivad friikarulid erinevas suuruses ja kujus, lisaks veel vähemalt kümme erinevat varianti kastmeid. Nämm, nämm.. üldiselt ma väga suur friikartulite sõber ei ole aga kohalikke kombeid tuleb austada!

Õhtul tõusid Amsterdamis tormituuled. Netist lugedes  selgus, et tuulekiirus võib kohati tõusta kuni 80 km/h. Akna taga paistis küll umbes sama kõva tuul olevat. Me ei lasknud end kõvast tuulest väga palju häirida ning sättisime magama.

Kolmanda päeva (4.02) hommikul oli tuul akna taga endiselt väga võimas. Lennukite müra kostis kuidagi eriti kõvasti, sest ilmselgelt oli neil sellise tuulega õhkutõusmisel raskusi. Tundsime hirmu, et mõni lennuk ehk meile kaela sajab (õnneks seda ei juhtunud).

Päevaplaan nägi ette Nemo külastust. Nemo on kohalik teaduskeskus mida võiks võrrelda meie oma Ahaa keskusega. Kuigi Amsterdami oma on mõõtmetelt suurem. 

Nemo on minu koht. Seal on ,erinevalt uhketest butiikidest ja poodisest, kõige näppimine ja omal käel tundmine lubatud. Jess.. Igatahes.. seal veetsime terve pika päeva ja kõik oli väga põnev. Sai teha erinevaid teste, õppida inimaju ja -keha tundma, teha suuri seebimulle, katsetada füüsika ja elektriga, näha 3D kino, saime teada mis juhtub inimkehaga puberteedi ajal, õppisime uusi seksipoose (koos puberteedi ja muu seesugusega oli seal väljapanek ka seksi kohta). Kahjuks oli tugeva tuule tõttu suletud viienda korruse katuseterass, kuhu ma kindlasti  mõnel ilusal päeval niisama lähen!!

Kui ma ühes kohas tegin arvutil testi, ma ei mäleta mis see täpselt oli, aga umbes kas sa oled hea suhteinimene vms. Midagi sellist igatahes, kus tuleb vastata oma heaolu järgi. Üks väike tüdruk, kes minu kõrval istus, spikerdas kogu selle testi minu pealt maha :D Ta vist ise ei osanud veel lugeda ja siis ta kord istus minu kõrval, vaatas millise vastusevariandi ma valin ning siis läks ja vajutas oma ekraanil sama variandi. Väga vahva väike tegelane.
Ma arvan, et Nemosse lähen ma veel millalgi tagasi. Erinevalt paljudest teistest kohtadest Amsterdamis, kehtib seal ka tudengi soodustus, ning pileti eest ei pea hingehinda maksma. 

Mõned pildimeenutused Nemost:

Teel Neomosse

Nemos tarkuse omandamine tegi kõhu väga tühjaks, seega otsustasime linnapeale sööma minna. 

Valikuid oli mitmeid ja mina ei teadnud täpselt mida ma ise tahan, kuid soov oli näidata turistidele mõnda oma lemmiksöögikohta. Eriti kõva tuult trotsides ja kergelt viltu kõndides jõudsime lõpuks Wok to Walk'i. Ka sel korral ei pidanud me pettuma selle headuses. Kunagi kui ma oskan, siis toon Wok to Walk'i Eestisse ka. Arvan, et meil on kohe kindlasti ühet sellist kohta linnapeal vaja!

 Kõhud riisist, nuudlitest ja juurikatest täis pugitud liikusime punaste laternate rajooni. Kuigi me olime sealt varem juba korduvalt läbi jalutanud ei teinud ma neile täielikku tuuri. Reede õhtul oli seal ka rohkem inimesi nii akendel kui ka tänavatel. Ning lõppkokkuvõttes ongi seal põnevam käia pimedamal ajal, siis kui laternate punasust on rohkem näha. 

Ma ei tea kas neile oli see kultuurišokk ja või mitte, kuid kindlasti uus ja omalaadne kogemus, sest Eestis (ja Londonis) midagi sellist ei näe. Kui kõikides suurustes, värvides ja pikkustes poolpaljad naised (ja mõned ka mehed, kes nägid välja nagu naised) üle vaadatud liikusime taaskord kesklinna poole. 

Jalutasime ringi ja ma õhtasin Maritit ning Kaiet maitsma veel üht kohalikku rooga- vahvleid. Sellised paksud ja šokolaadiga, mis tehakse soojaks, šokolaad sulab peal ja need on megamagusad. Nagu võis arvata, siis K&M kiitsid need heaks. Etteruttavalt võib öelda, et need ei olnud nende viimased soojad vahvlid Amsterdamis.

Teel koju astusime sisse ka kohalikku muusikapoodi, kus küll esimesest korrusest heast muusikast me kaugemale ei jõudnud, kuigi seal oli vist vähemalt ühtekokku neli korrust. Kaie ostis omale ka mõned plaadid. 

Kuigi õhtutund ei olnud veel väga hiline, olid meie jalad juba küllaltki väsinud ning me otsustasime kodupoole liikuma hakata.

Centralist läksime praamiga üle mere ja seal pidime veel veerand tundi jahedat tuult kannatades bussi ootama. Kuid, et ootamisaeg põnevamalt läheks, otsustasime kasutada kohalike kujude abi.

Kohalike poistega jalkat mängimas

 Õhtu lõppes jällegi Bismarcki mänguga ning kõva tuulekohina saatel uinudes.

Järgmisel päeval (5.02), mis oli ühtlasi  Mariti ja Kaie viimane täispikk päev Amsterdamis, otsustasime ma kodust varakult välja  minna, et saada aimu ühest õigest turupäevast Waterloopleinil. 

Endiselt tugeva tuule tõttu kahtlustasin ma, et turul võib olla vaikne päev ja nii see oligi. Turg ei olnud oma tavapärases kirjus olekus. Ma ei tea kas see oli varajase tunni tõttu (kuigi kell oli juba üle 11ne, mis peaks turu jaoks olema täiesti paras aeg) või siiski pigem tuule süü, sest lahtistel lettidel olevad asjad on sellise maruga kerged lendama. 

Kerge pettumus hinges liikusime Waterloo turult lilleturule. Enne lilleturule jõudmist astusime läbi English Bookstore'ist, kus võis leida erinevaid ingliskeelseid raamatuid. Ilmselgelt pean ma sinna tagasi minema ja nii mõnegi kokaraamatu endaga kaasa viima. 

Tundub, et meie reisidel on juba kindel muster kujunemas- raamatupood, turg, muusikapood. Nagu oli Londonis, nii ka Amsterdamis, aga see on vahva, sest mööda suuri raamatupoode, kus on soodukad, on tore ringi kolada.

Lilleturg oli enamvähem kohe raamatupoe kõrval. Sai ka seal natukene ringi kolatud ja mõned sibulad/seemned ostetud. Kõige märkimisväärsemad ehk herneseemned, mis suureks kasvades peaksid olema seest rohelised, nagu avalised herned ning kaun lillakaspunane. Väga põnev igatahes.Loodame, et need saavad Viru-Jaagupi viljakasse mulda maha istutatud ja suve teise kuu lõpupoole on  neid lillarohelisi herneid võimalik mekkida. Ootan põnevusega.

Väike tükike lilleturust

 Pärast lilleturgu liikusime Leidsepleini poole, ehk siis meelelahtuskeskuse suunas. Tee peale jäi meil nii mõnigi vahva pood. Nagu näiteks suur kommipood, kust lahkusime külla tühjade kätega, kuid mõned värvilised pildid sai tehtud. Hoolimata sellest, et lihavõttepühad on veel kaugel, müüakse siin juba hoolega igasuguseid šokolaadimunakesi ja jäneseid.

šokolaadimunad!!

Kommid siin ja kommid seal

Kommide asemel otsustasime keha kinnitada hoopiski vahvlitega. Astusime sisse Australian Homemade'i, kus pakutakse erinevaid värskelt valmistatud jäätiseid, komme, jooke ja vahvleid. Vahvlid ei ole tavalised, mis kuskilt tävanalt osta saab ja siis niisama lihtsalt soojaks lastakse, vaid need tehakse kohapeal värskelt valmis. Lisandiks saab paluda šokolaadi, vahukoort, siirupit ning valikul ka kuumi kirsse (kahjuks sel hetkel kuumi kirsse ei olnud).Niisama šokolaadi ja tuhksuhkruga vahvlid maitsesid ka superhästi!

Vahvel enne..

...ja pärast!

Kui Leidseplein sai üle vaadatud hakkasime kodu poole liikuma.

Kodus valmistasin traditsioonilist Hollandi toitu ehk siis kartuliputru kapsaga ja kõrvale Rookworst'i ehk siis kergelt suitsutatud sardell, kuid palju, palju parem. Toit maitses hästi ning kõht sai täis.

Õhtune plaan nägi ette Patricku soolaleivale minekut. 

Sättisimegi end neljakesi valmis ning liikusime bussi ning trammiga Patricku kodukohta, kus Kaie ja Marit said imetleda Glea ja  minu imelist maalritööd seintel ning tutvuda meie kohalikke sõpradega. Loodan, et neil oli tore. Kohalikel oli kindlasti hea meel veel rohkem kauneid Eesti neidusid nähes!

Eestlased hõivasid ühe diivani

Kohalikega lõimumas. Marit, Mae ja Ewoud

Peolt koju tulime jala..kokkuvõttes vist umbes tund aega, sest meie Gleaga ei teadnud täpselt kuidas Patricku juurest keskjaama jõuda. Arvatavasti tegime väikese ringi, kuid hilisõhtune või siis pigem varahommikune jalutuskäik ei tee kellelegi paha.

Kodus pugesime magama, et hommikul värskena üles ärgata.

Nagu ma olin Maritile ja Kaiele lubanud, küpsetasin hommikusöögiks pannkooke, mis maasikamoosi ja külma piigama kiiresti kõhtu kadusid. Marit ja Kaie viisid lõpuni pakkimise ning siis asusimegi rongijaama poole teele, et K&M saaksid taaskord Läti poole lennata. Lennujaama ma seekord kaasa ei läinud ja meie pisarate, kallistustej a musidega ülekülvatud hüvastijätt toimus rongiplatvormil 13a.

Kuuldavasti jõudsid Marit ja Kaie ilusasti koju ja ka mina jõudsin rongijaamast ilusasti oma koju.

Mariti ja Kaie külaskäik oli äärmiselt meeldiv ja lõbus, kahju, et nad nii lühikest aega olid.

Pärast K&M lahkumist pidin veel nädalakse koolis käima, et siis reedel  11.02 minna rongijaama vastu Kairele!

  Aga sellest järgmises blogis, sest praegune sissekanne sai ilmselgelt liiga pikk. Isegi minul võtab siit kirjavigade otsimine tükk aega..niiet ärge pahandage, kui leiate siit lugedes vigu, sest ka mina ise loen seda mitu korda läbi ja eks ma siis aegamisi parandan.

Tot ziens ja olge tublid!

Ärge ära külmuge!

Mae